Pühapäev, 27. november 2011

Back to basics

Remmi nädalavahetus oli tavapärasest tegusam. Kõigepealt laupäeval sai ta jälle Daitoga mängida. Hommikul tundus, et väga hea ilm tuleb, päike paistis ja väga mõnus tundus. Selleks ajaks, kui me õue jõudsime, oli muidugi vihma jõudnud sadama hakata. Bussile minnes jäime ka kõige hullema vihma alla. Õnneks vähemalt tuul oli väiksem kui eelmisel päeval(käisime reedel ka korra rannas, kuid pöörasime kohe otsa ringi, kuna tuul oli võimatu), nii et mere ääres oli mõnusam olla. Seal siis said koerad joosta ja teineteist kiusata. Täpsemalt olime Pirita rannas, mis rannahooajal on koertele no-go, aga praegu enam mitte. Seal oli päris palju ruumi ja inimesi liikus ka võrdlemisi vähe, nii et vahelduseks väga tore koht, kuhu minna.

Hiljuti tuli mul idee kuskile kuulekuse trenni jälle minna. Trennis käisime ju viimati aastaid tagasi.
Niisiis ärkasime täna pühapäeva kohta ebainimlikult vara (kuigi üks trenn on seal veel varem, nii et vaesekesed, kes seal käivad :D) ja võtsime ette pika tee Nõmmele.
Peale meie oli veel 3 koera, aga kõik olid võrdlemisi eraldi. Ma arvasin, et Remmi läheb uuest olukorrast ärevusse ja ei keskendu, kuid eksisin. Ta oli väga koostöövalmis. Eesmärgiks on meil siis minna tagasi algusesse ehk väikeste sammude kaupa tema energiat tõsta (eelkõige kõrvalkäigul) ja kõrvalkäigu kontaki parandada. Kõik KK1 elemendid on tal tegelikult ju selged(va. aport, kus ma pean talle eraldi "istu" käsu ütlema, et ta ise mu kõrvalt minema ei paneks), kuid just sellisest rõõmsameelsusest jääb vajaka :P Seda just "tüütutes" rahulikes elementides a la kõrvalkõnd, istuma jäämine, jms. Kohale saatmist, juurdetulekut, tõket - neid asju, kus saab korralikult joosta, teeb ta ülima rõõmuga. Eks ole näha, kas need rahulikumad elemendid ka meeldima hakkavad.
Aga trennist siis ka - tegelesimegi siis selle kõrvalkõnniga, siis tegime istuma, lamama jäämist, kohalesaatmist, püsilamamist. Püsilamamise sooritas ta ülihästi, sest segajaid oli ikka päris palju. Kõigepealt kõndis treener tema ümber paar ringi, siis jalutas temast mööda mingi juhuslik mööduja, siis sõitis üsna lähedalt auto mööda ja siis käis veel hüppas ta ümber üks vares - oli lõpuks u meetrijagu seljataga ja ma arvasin, et pean Remmit juba päästa minema, aga siis keksis vares ikka kaugemale. Ja kõige selle juures ei muutnud Remmi hetkekski oma asendit ega tahtnud kuskile minna. Vaatas ringi küll, kuid seda ka võrdlemisi vähe. Lõpetuseks tegime veel tõket, aga selleks ajaks oli Remmi juba üsna väsinud, nii et me ei teinud täiselementi, vaid lihtsustatud versiooni :P
Mul oli igatahes väga fun ja Remmil vist isegi ka - silmad küll särasid ja tundus rõõmus :)

Illustratsiooniks üks vanem (oktoobrist) pildike: