Back to basics

Remmi nädalavahetus oli tavapärasest tegusam. Kõigepealt laupäeval sai ta jälle Daitoga mängida. Hommikul tundus, et väga hea ilm tuleb, päike paistis ja väga mõnus tundus. Selleks ajaks, kui me õue jõudsime, oli muidugi vihma jõudnud sadama hakata. Bussile minnes jäime ka kõige hullema vihma alla. Õnneks vähemalt tuul oli väiksem kui eelmisel päeval(käisime reedel ka korra rannas, kuid pöörasime kohe otsa ringi, kuna tuul oli võimatu), nii et mere ääres oli mõnusam olla. Seal siis said koerad joosta ja teineteist kiusata. Täpsemalt olime Pirita rannas, mis rannahooajal on koertele no-go, aga praegu enam mitte. Seal oli päris palju ruumi ja inimesi liikus ka võrdlemisi vähe, nii et vahelduseks väga tore koht, kuhu minna.

Hiljuti tuli mul idee kuskile kuulekuse trenni jälle minna. Trennis käisime ju viimati aastaid tagasi.
Niisiis ärkasime täna pühapäeva kohta ebainimlikult vara (kuigi üks trenn on seal veel varem, nii et vaesekesed, kes seal käivad :D) ja võtsime ette pika tee Nõmmele.
Peale meie oli veel 3 koera, aga kõik olid võrdlemisi eraldi. Ma arvasin, et Remmi läheb uuest olukorrast ärevusse ja ei keskendu, kuid eksisin. Ta oli väga koostöövalmis. Eesmärgiks on meil siis minna tagasi algusesse ehk väikeste sammude kaupa tema energiat tõsta (eelkõige kõrvalkäigul) ja kõrvalkäigu kontaki parandada. Kõik KK1 elemendid on tal tegelikult ju selged(va. aport, kus ma pean talle eraldi "istu" käsu ütlema, et ta ise mu kõrvalt minema ei paneks), kuid just sellisest rõõmsameelsusest jääb vajaka :P Seda just "tüütutes" rahulikes elementides a la kõrvalkõnd, istuma jäämine, jms. Kohale saatmist, juurdetulekut, tõket - neid asju, kus saab korralikult joosta, teeb ta ülima rõõmuga. Eks ole näha, kas need rahulikumad elemendid ka meeldima hakkavad.
Aga trennist siis ka - tegelesimegi siis selle kõrvalkõnniga, siis tegime istuma, lamama jäämist, kohalesaatmist, püsilamamist. Püsilamamise sooritas ta ülihästi, sest segajaid oli ikka päris palju. Kõigepealt kõndis treener tema ümber paar ringi, siis jalutas temast mööda mingi juhuslik mööduja, siis sõitis üsna lähedalt auto mööda ja siis käis veel hüppas ta ümber üks vares - oli lõpuks u meetrijagu seljataga ja ma arvasin, et pean Remmit juba päästa minema, aga siis keksis vares ikka kaugemale. Ja kõige selle juures ei muutnud Remmi hetkekski oma asendit ega tahtnud kuskile minna. Vaatas ringi küll, kuid seda ka võrdlemisi vähe. Lõpetuseks tegime veel tõket, aga selleks ajaks oli Remmi juba üsna väsinud, nii et me ei teinud täiselementi, vaid lihtsustatud versiooni :P
Mul oli igatahes väga fun ja Remmil vist isegi ka - silmad küll särasid ja tundus rõõmus :)

Illustratsiooniks üks vanem (oktoobrist) pildike:

29.10 IPSONi m/a võistlus

Niisiis, kuna me sel aastal veel ühelgi kuulekuse üritusel pole käinud, otsustasime IPSONi noorkoerte võistlusele osalema minna. Regasime edasijõudnute klassi (mis on ikka võrdlemisi lihtsustatud versioon).
Mõeldud-tehtud. Kõigepealt ei leidnud ma muidugi IPSONi platsi üles, kell oli juba kahtlaselt palju ja ma hakkasin kergelt paanikasse minema. Siis jõudsin aga õnneks kohale ja meie klassini oli isegi veel tükk aega.
Meie klassis oli kokku 5 koera. Esimeseks ülesandeks oli püsilamamine ja kohtunik otsustas kõik koerad korraga lamama panna. Remmi oli marutubli, ei nuuskinud, vaatas väga vähe ringi ja oli ilusas asendis. Ma hoidsin terve minuti hinge kinni hirmust, aga läks väga kenasti :P
Siis ootasime oma järjekorda. Kui meie kord lõpuks algas, siis läks asi kahtlaseks :D
1) Juurdepääsetavus ja hammaste näitamine: Remmi oli algasendi ära unustanud, siis ma pidin veel istu käskluse andma ja kaotasin lisakäskluse tõttu punkte. Kohtunik surus kätt ka ja Remmi isegi ei hüpanud üles musitama, nagu tavaliselt.
2) Kõrvalkõnd rihmaga: täiesti ulmeliselt ebaõnnestunud. Tavaliselt ma teen ju ilma rihmata ja mitte mingit probleemi pole. Seekord tegime rihmaga ja ta hoidis liiga kaugele, tõmbas rihma pingesse, ei hoidnud kontakti. Ju siis peab rohkem võistlustel käima, et ta võistlusolukorras ka suudaks keskenduda.
3) Istuma jäämine: Jäi viltuselt istuma ja kohtunik märkis ära, et ta oli ka aeglane.
4) Lamama jäämine: "Ilus, aga aeglane veidi, kerge kehakeel". Kehakeele kohta ma ei oska öelda, küllap see midagi automaatset oli. Peab siis üritama seda vältida :P
5) Juurdetulek: "Hea kiirus, algus veidi konarlik." See vist jälle see, et Remmi otsustas algasendit vihata ja mitte võtta :) Aga juurde tuli ilusa lippamisega + eest kõrvale tuli ka väga korrektselt.
6) Tõke - max. punktid + ilus kiirus ja sooritus.
7) Kohale saatmine- max. punktid + ka kena.
8) Püsilama - max. punktid
9) Üldmulje - uimasuse eest pooled punktid lännu :P

Ühesõnaga jah... Mõnda harjutust ta otsustas vihata, teisi (mis rohkem jooksmist sisaldasid) tegi väga meelsasti. Ma olin üsna leppinud, et läks siis aia taha, aga üllatuslikul kombel suutsime isegi 3. kohale platseeruda :)

Natuke kuulekusejuttu

Tegime täna veidi kuulekuse trenni (polegi ammu selle jaoks aega leidnud). Väga tupli loom on. Kõrvalkäigul silmsidet endiselt küll praktiliselt ei ole, aga jälgib ta mu liikumist väga hästi. Enamasti ma teen ilma rihmata kõrvalkäiku ja sellega pole mingit probleemi, kuskile ta ei kao. Siis tegin veel istu, lama, kohalesaatmist jne. Kõik ilus. Kuigi kohale minnes lamab ta koti juurde lösakile(mitte viisakat moodi), on nii alati teinud ja ma pole ka parandanud. Aga tühja sellega, õpime ju enda jaoks mitte võistluste jaoks :P
Toomist pole me tükk aega teinud ja täna tegime palliga. Ta tõi ülimalt hästi - väga kiirelt ja rõõmsalt. Tea, kas talle pall meeldib või aitas see, et pikk vahe oli sees. Palliga aga see jama, et võistlustele seda võtta ei saaks - see ju jääbki veerema :D
Näitusetrenni tegin ka ja muidugi hoiab suurepärast kontakti ja vahepeal suudab end ise ka seisma sättida. Aga sellist ilusat esinemist näitab ta ainult mulle paraku :D

Kõrvik

Me nüüd jälle päälinlased oma igavas rutiinis. Aga mõningaid pilte üle pika aja siis:

"He went that <- way"

Oh Remmi, you're so silly :D

Ei oskakski kohe meeldivamat magamispaika otsida :)

Trikikool: sitsi!

Me praegu eriti kuskil ei käi ega midagi ei tee(peale suve nautimise), seega võtsime käsile trikiõppimise.
Kuna Remmi kunagi muu tegutsemise käigus sitsimisasendit ei ole pakkunud ja arvestades tema peenikest kehakuju, ei hakanud ma isegi sitsimist talle õpetama. Aga u. nädal tagasi otsustasin siiski proovida. Kuna ta on õppinud "püsti" (tagumistel jalgadel püsti seismine) käsklust ja see talle lihtsam on, siis pakkus ta algul pidevalt seda. Kuidagi teda toetades suutsime siiski korra õige asendi saada ja selle saavutamise puhul sai kuts ohtralt kiita. Kui ta juba veidi hakkas taipama, lisasin sõna juurde.
Nüüdseks oleme harjutanud seda 4x (väga lühikesed treeningsessioonid) ja ta teab, mida tegema peab, aga vahepeal siiski pakub ka "püsti" minemist selle asemel, sest "püsti" pole tema jaoks füüsiliselt nii pingutav.
4. treeningkorra võtsin linti ka. Kuna videot lõikama ei hakanud, jäi peale ka koera kohale manamine :P

Kass ja muud lood

Koera au sai taas riivata. Olime staadionil, kui Remmi märkas ühte paksu siiamit eemal jalutamas. Pani siis kassi poole jooksu, aga kass jäi täpselt sama koha peale ja pöördus teda vaatama. Seepeale Remmi ehmus ja hüppas eemale ja haukus kaugemalt kassi peale(mis mõttes sa mu eest ära ei jookse???) seni, kuni ma ta ära tirisin. Hea on teada, et reaalselt ta kiisukesele viga ei teeks :)
Eilne põhijalutuskäik oligi suhteliselt hilja, sest nii palav oli. Päeval jalutasime veidi Tallinnas tiheda liiklusega kohas nii, et mul oli mitu kotti, suur veepudel ja koer. Paar km jalutasime ja ma olin nii kutu :D Kuigi isegi Remmi pidas end võrdlemisi hästi üleval, lihtsalt minu kannatus on siukstes olukordades paljupalju väiksem kui tavaliselt. Aga õhtul läksime siis Raplas jõe äärde. Little did I know, et jõest oli saanud 20cm muda ja 10cm vett. Koera see ei häirinud ja nii ta siis sinna sulpsas ja naases poolest kerest tumehallina. Siis ma pidin veel piki jõge käima, et mõni puhtam koht leida, kuigi täitsa puhtaks ta ikka ei läinud.
Oleme ka paar päeva üle pika aja kuulekust veidi teinud ja pole viga :D Üritasin talle hakata õpetama, et kui ma eseme viskan, siis ta peab seni istuma, kuni ese seisma on jäänud ja ma "too" ütlen. Miskipärast arvab ta, et sellises olukorras ütlen ma ilmselgelt "koht" ja ta sätib end sinna lamama. Aga see on parandatav :P Hakkasin jälle õpetama talle ka erinevate esemete maast üles korjamist. Ma millalgi sellega alustasin, aga jäi kuidagi pooleli. Seni olen proovinud mänguasjade, pudeli ja väikse põrandaharjaga. Nendega on välja tulnud, aga imelikumate asjadega ilmselt veel ei tuleks. Ta juba on selline, kellele ei meeldi mingid kummalised asjad. Aga küll õpib :)

Katkine Remmi

Remmi otsustas olla hea koer ja teha mulle sünnipäevaks(tegelikult päev varemgi) "suurepärase" kingituse- nimelt suutis oma käpapadja nii lõhki tõmmata, et ta ei saa käppa mahagi panna. Meil olid just suured plaanid suvitama minna, aga selle asemel pean hädist looma meie hullust trepist(sealt on neljal käpalgi raske käia, ajutine trepp nimelt) tassima.. Great timing...

Bosse Match Show 11.06

Eile toimus üks vahva üritus Türil Grillfesti ajal. Ma polnud väga kaua kindel, kas ma üldse lähen, aga üks päev enne otsustasin ikka minna. Vaatamata sellele, et matsukas algas kell 12 e heal hilisel kellaajal, pidin ma ikka väga vara ärkama, et rongile minna. Türile jõudsin ma 2,5h varem, millest väiksema osa jalutasime Türi peal ja suurema osa veetsime varjus istudes. Kui matsuka aeg kätte jõudis, jagati koerad kahte klassi- suured ja väikesed. Remmi, kes oli juba tunde palavas oodanud, oli väga rahulik ja tubli ning seega sai ta punase lindi. Punase lindi valikus oli ta jätkuvalt tubli- hoidis väga ilusat kontakti ja liikus ka üsna kenasti. Long story short, seal valiti Remmi esimeseks :) Seejärel oli u. 2h aega trikivõistluse ja Best In Show ringini. Suur vahe jäi sisse seetõttu, et need toimusid pealaval, kus oli tihe ajakava. Käisime siis vahepeal söömas ja kirusime kuuma. Pärast pikka vedelemist oli lõpuks aeg liikuda suure lava poole. Sättisime end üsna sinna lähedale ja jäime veel ootama. Väga paljud möödujad jäid seismagi, et koeri vaadata, mõni küsis tõugu ja patsutas niisama. Remmi sai ühte naist musitada, nii et tema oli juba väga rõõmus :D Üks mees käis ka küsimas, kas koerad (doberid Campary ja Devvu, saksa pincherid Nikita ja Tequila ning mu Remmi) on müügiks ja kui ma ütlesin, et ei ole, siis küsis ta, mis marki see koer (Remmi) on.
Lõpuks algas ka trikivõistlus. Nagu öeldud, suurel laval, päikse käes, paljude inimeste silme all. Paar koera ei suutnudki pärast pikka palavat päeva kahjuks midagi teha. Ma olin Remmiga järjekorras teine, tegime veidi mingeid asju(mul oli hea meel, et tema veel omadega läbi polnud), oleks võinud veelgi teha, kuid mul hakkas nii hirmus. Lõpuks tulime uuesti lavale ja rahva aplausi suuruse järgi pandi meid kohtadele. Tequila sai seal esimese ja Remmi teise koha :)
Seejärel jõudis kätte BIS ring- seal oli kuldne retriiver, vene spanjel, l/k chihuahua ja Remmi. Remmi oli jätkuvalt suurepärane- kontakti oli lihtne saada, jooksis suurepäraselt, laskmata end häirida teistest koertest ja suurest rahvamassist. Kõigepealt pandi kohtadele 4. ja 3. koht. Siis jäid alles veel Remmi ja chihuahua. Ja Remmi saigi esimeseks!
Pärast tegid Bosse inimesed veel Remmist, Tequst, minust, Mariast ja Bosse maskotist auhindadega pilti. See oli juba natuke keerulisem, sest üks hetk ei sobinud Remmile, et keegi ta saba puudutas, teine hetk oli maskott hirmus jne :D Aga midagi ikka sai tehtud ka.
Suured tänud Mariale, Siimule ja Liisale, kelle niigi rahvastatud(põhiliselt koerarahvas) autosse mina, Remmi ja meie palju kraami end mahutada võisime ja otse Raplasse saime. Autosõit oli muidugi eraldi lõbus, sest 4 inimest ja 5 mitte väga väikest koera ja palju asju on päris huvitav :D Aga saime hakkama, Raplas lasime veel koerad ujuma ka. Koju jõudes pidi koer esmalt terve päev ajamata jäänud olematud varesed haukudes aiast ära ajama ja peagi tuli ta tuppa puhkama. Mul on praegu auhinnaks saadud suurepärane karikas kolme rosetiga keset lauda, et ma ikka neid imetleda saaksin :D Bosse poolt olid ikka väga tore üritus lahedad auhinnad. Minu meelest stiil match show+ trikivõistlus on väga hea- saab sama üritusel näidata end erinevast küljest.

Kevadkoerus 15.05

Kevadkoerus leidis seekord aset Stroomi rannas/metsas, mis on õnneks nii tilluke, et seal on raske ära eksida (kuigi ma iga kord niiii väga ikkagi üritan).
Seekord oli rada natuke lühem kui tavaliselt, kuid paljude ülesannetega(mis meile meeldib). Esimene punkt oli rannas, aga edasi on mul järjekord veits sassis. Igatahes ühes üsna alguses olevas ülesandes jäime juba jänni. Seal pidi viskama hantli, mille külge on paelaga seotud kas pall või nuts ning laskma koeral see ära tuua. Toomine eriti tugev meil pole(eriti hantli). Proovisin siis pall+hantel kombinatsiooni, sest pall on tavaliselt ta lemmik. Ta oli elevil küll sellest ja tahtis kohe minna, kuid kui ta proovis palli võtta ja mingi hantel järel tolknes, siis hülgas ta selle plaani kiiresti. Pärast mitmete katsete nurjumist mõtlesin veel enne loobumist ühe korra nutsuga ka katsetada. Lasin tal nutsu sikutada ja viskasin ning ta tõi selle (nuts suus, hantel järel lohisemas) ära!!! See oli minu jaoks väga suur üllatus, et ta nutsu pallile eelistas ja tegelikult, et ta üldse seda ülesannet oli nõus tegema.
Koera tundmise ülesandes pidi võtma maiuse ja mänguasja, panema koera istuma, viima mänguasja ja maiuse eemal olevatele taldrikutele ning ütlema, kumma juurde koer enne läheb. Selles ma olin täiesti kindel, et Remm läheb maiuse juurde ja seda ta ka tegi.
Kotijooksu ülesandes tuli koer panna ruudu sisse lamama või istuma ja ise prügikotiga ruudu ümber/koera ümber ring hüpata või kõndida. Remmi korraks tõusis püsti, aga kuna ma olen teda harjutanud sellega, et ma vahel teengi mingeid natuke kummalisi asju(nt. pildistamiseks tema tähelepanu saamine läheb aina keerulisemaks, sest ta on juba kõikvõimalikke häälitsustega ära harjunud), siis järgmise käsu peale lamas ta rahulikult, kuni ma krõbinal hüppasin. Ühel ammusel Koerusel pidi mingis kartulikotis ümber puu hüppama ja koer pidi samal ajal ootama, kuid toona noor ja rumal Remmi ei osanud oodata minust sellist ebatavalist käitumist, nii et tookord ülesanne ebaõnnestus :D
Punktikogumisülesandes pidi viskama mänguasja(pall, piiksukas jms) teatud alasse (alad andsid 1, 3 või 5 punkti, kokku pidi saama täpselt 10) ja koer pidi sealt asja ära tooma. Kokku oli 5 katset. Proovisin jälle palliga (ei tea ise ka miks) ja kui sellega ei saanud, siis olin juba valmis karistusringe tegema, kuid siis avastasin piiksumänguasja ning sellega saime ülesande tehtud.

Kuuendas punktis oli mingi laste turnimisasjandus ja kuna seal lindid läksid, siis arvasin, et peab koera sealt läbi meelitama, aga selgus, et A-klassi ülesandes tuli hoopis koer mööda viltust puud üles meelitada. Kasskoer Remmi läbis selle probleemideta. Võib vist öelda, et üks lihtsamaid ülesandeid Koeruse ajaloos :D
Seitsmes punkt oli päris kaugel kuuendast ja alguses läksin ikka veidi mööda ka. Seal oli nuuskimisülesanne- 6 topsist 3 all oli maius ja igal topsil oli täht. Koer pidi ära tundma maiusega topsid ja omanik nendel topsidel olevatest tähtedest sõna moodustama. Remmi, kes üldiselt nina kasutada ei oska (kui ma end ära peidan, siis ta jookseb algul lihtsalt paanikas ringi ja lõpus natuke alles hakkab nina kasutama), oskab maiuseid küll leida. Seal läks üsna ruttu, aga mingil seletamatul põhjusel avastasin ma end veidi aega raiskamas sellele, et ma mõtlesin, millist tähekombinatsiooni ma tähtedest A S I kohtunikule esitan- kas asi, isa, sai vm :D
Järgmine ülesanne oli viimases punktis 10 (8 ja 9 olid kontrollpunktid) ning seal tuli koer saata tunneli kaugemast august sisse. Ma olin end natuke segi jooksnud ja ei saanud algul üldse pointile pihta, aga lõpuks ikka jõudis kohale. Agility-koerana sai Remm kohe aru, mida teha, kuid aega kulus küll natuke sellele, et ta jäi tunnelisse kinni eelmise koera jaoks sinna pillutatud maiuseid sööma.

Aga pika jutu lõpetuseks- saime 8. koha 15st ja väga hea meel on just selle üle, et kõik ülesanded läbitud saime. Hakka või uskuma, et koer hakkab suureks saama :D

Pontu Show

See aasta õnneks Pontukas meie jaoks vahele ei jäänud (eelmine aasta pidin samal ajal inglise keele eksamit kirjutama). Läksime ilusasti juba umbes poole 11ks kohale, regasime ära ja ootasime ja ootasime ja ootasime :D Tõutute ring oli pärast kutsikaid ja kutsikaid oli palju. Eks me siis istusime ja nautisime ilusat ilma.
Tartu matsukal kaotasin ära meid aastaid truult teeninud matsuka komplekti (peenike kett + väike must jalutusrihm) ning üritasin taolisi eile poest leida, aga suutsin vaid peenikese keti leida. Maailma kõige lihtsamat väikest jalutusrihma siis suure valikuga Horteses ei ole. Oh, well :D Õnneks saime laenata natuke parema rihma kui meie enda sõlmiline pikem jalutusrihm.
Aga kui meie kord lõpuks kätte jõudis, siis käis kõik jube kiiresti. Läksime ringi, seisime, jooksime, kohtunik vaatas hoolikalt hambaid jms. Õieti ma ei jõudnud Remmit veel seismagi sättida, kui juba järgmine ülesanne oli :D Kuid sealt saime punase lindi sellegipoolest ning hiljem punase lindi krantsude valikus II koha :)
Seejärel hakkas trikivõistlus, millest ma viimasel hetkel (nähes, et Ivi ja Morgan lähevad) otsustasin osa võtta. Remmi oli küll selleks ajaks jubedasti väsinud ning mul polnud mingit erilist kava ka ette valmistatud, aga midagi me seal sahmisime ja lõpetasime oma esituse trikiga, mida teistel polnud- läbi kätest moodustatud rõnga hüppamine, nii et see osutus siis meie trumbiks :D
Edasi kutsuti 6 koera, kes said trikke esitades kõige suurema aplausi osaks. Remmi, Tequila ja Morgan olid näiteks nende seas ja kõigile edasisaanutele anti auhind ka.
Pärast sai Remmi veel teistega natuke joosta ning Camparyga tegevusi kopeerida(raske kirjeldada, aga väga naljakas oli :D) ja koju jõudes oli kuts väga vässu, nii et päev igatpidi korda läinud :)

Suvitame

Seoses soojade ilmade äkilise saabumisega oleme meie korduvalt mere ääres käinud. Remmi arvab, et kuna meri on lahti, on rannahooaeg avatud. Mina siiski olen veel kaldale jäänud.
Remmi sai endale ka uue palli(ma küll ei mäleta, kuhu ma selle nüüdseks pannud olen :D), mis talle väga meeldib. Muidu ta pole eriti mänguasjade tassija, aga sellega küll nii poseerib kui käib ka puu otsas.
Agilitys on ta jätkuvalt tubli, aga kui treener midagi Remmiga ette näitab, siis on ikka näha küll, kui suureks takistuseks on koba koerajuht, sest endiselt tekib enamik vigu tänu minule :D

Käisime seekord uues kohas vaktsineerimas, aga Remmi sai ikka kohe aru, et see mingi kahtlane koht. Kaalusin ta ära ja siis arst vaatas ta üle- südant kuulates ütles, et see on vapper tugev koerasüda. Ma kujutan ette, et see vapper süda käis marukiiresti, sest Remmi kartis nii tohutult seal arsti juures. Kaalub ta nüüd 27,8 kg :) Ametlikult suur koer seega. Kuni u. 4nda eluaastani oli ta kogu aeg 25 ehk siis keskmise-suure piiril :D

Tartu Match Show 02.04

Eile toimus siis Tartus Match Show. Remmi osales ülepõlve koerte klassis ja esmalt sai sealt punase lindi. Seejärel oli päris pikalt ootamist, mis tavaliselt tähendab, et R väsib sellises melus ära, mis omakorda tähendab, et ta ei viitsi enam hiljem ringis olla. Seekord aga sedasi õnneks ei läinud. Kui taas ringi läksime (punaste ülepõlve koerte valik), siis õnneks Remmi hoidis ilusasti kontakti ja niheles minimaalselt. Kui meid nelja esimese sekka valiti, siis minu jaoks oli juba päev korras :) Siis valiti neljas, kolmas ja järelejäänud kaks paari(sh. mina&Remmi) pidid veel ringi jooksma, siis ütles kohtunik, et üks koer jookseb ka esimesele kohale ja selleks osutus minu tibu. Kohtunik ütles, et hästi hää kontakt ja see oli valiku tegemisel üks väga olulisi faktoreid.
No selleks ajaks olin mina juba üliõnnelik, aga siis ootas meid veel Best In Show-le minek. Kaheksast BIS-i koerast pandi kõik järjestusse. Natuke juba rohkem nihelev loom otsa vahtimas, ootasin siis, kuidas numbrid aina rohkem ühele lähenesid ja lõpuks oli meid vaid kaks- Remmi ja tiffi kutsikas. Teiseks kuulutati kutsikas, seega R saavutas esmakordselt BIS esikoha :) Kuulsin veel kohtunikke ütlemas, et esikoht läks küll kümnesse.
Ma olin nii positiivselt üllatunud, et ei suutnud eriti midagi mõelda ja selle mittemõtlemise käigus kaotasin ka meie näituserihma. Well, ehk tuleb välja. Auhinnad on ka väga ägedad ja üldse oli niiii tore!! Koju jõudes etendas koer terve õhtu ja öö etüüdi koeranahksest vaibast.

11. nädala AG ja KK

Mul on mingi needus, et ma jõuan AG-sse alati kas liiga vara või liiga hilja. Seekord(esmaspäeval) jõudsin u. 15 min liiga vara. Uks oli lukus(tavaliselt on enne meid ka trenn) ja mul telefoni kaasas polnud, seega kartsin, et kordub tänane kooliminekuolukord(läksin kooli ja seal taipasin, et tund jääb ära), aga õnneks treener ja trennikaaslane ikkagi tulid.
Remmi oli alguses hästi hüplev ja energiat täis, seega tegime natuke slaalomit, mis tuli kiiresti ja ilusasti. Üritame talle kiirust juurde saada ja treenime seda, et ma saaks temast ette minna, ilma et ta hakkaks pulki vahele jätma. Natuke juba saan ka :)
Siis tegime veel pikkushüpet, pealejooksu, valssimist jms. Ma olen viimasel ajal palju kontaktpindadega jännanud(ja Remmi saab iga kord nämmat, mis tegi poomist ja A-st lemmikud elemendid), seega ühes kohas pidime me väga pikalt proovima ja katsetama, et tüüp tunneli asemel A-le ei jookseks, sest ta igal võimalikul ja ka mittevõimalikul juhul üritas sinna pressida :D
Tegime ka slaalomisse sisenemist erinevate nurkade alt. Kaks nurka tulid ideaalselt, ühe puhul isegi imestasin, sest ta pidi täiesti teisele poole slalli minema, et õigesti kohast sisse minna. Kolmas ei tulnud alguses välja. Kuna ta ise õigesti ei läinud, pidin ma siis teda suunama, aga mu jalad ei näidanud õigesse kohta lihtsalt :D Lõpuks siiski saime hakkama ja ülejäänud slaalom tuli vigadeta. Lõpetuseks harjutasime veel kiike- algul kiik üksi ja pärast okser-kott-kiik, et kiirust ka saaks. Kiike ta natsa kardab ikkagi, aga kui treener seda aeglaselt alla lasi ja täitsa lõpus ikkagi selle otsa lasi maha kukkuda, nii et väike pauk ka tuleks, siis seda häält R vähemasti ei kartnud. Nooo harjutame veel ja lõpuks on ehk kiik ka sama lemmik kui poom ja A :D

Eelmisel pühapäeval sattusin juhuslikult Raplas kuulekuse trennile peale ja tuli siis geniaalne idee, et seekord võiks ka trenni minna. Nagunii ma enamik nädalavahetusi Raplas, seega niikaua kuni trenn pole nädala sisse lükatud(valgemal ajal tavaliselt on), saame me käia. Edasijõudnute gruppi on väga palju koeri tekkinud, enamik Remmile võõrad, seega ta oli üsna hajevil. Alustasime sellest, et koer tuleks kõrvalasendist ette istuma. Praegu tuleb mulle meelde, et kunagi ma seda "ette" käsklusega isegi õpetasin.. loomulikult ei meenunud see trennis, nii et seal ütlesin "siia" ja pidin Remmit aitama.
Hästi palju tegime lamamist, sest treener lasi päris palju 1-2 kaupa keskel erinevaid ülesanded teha. Kohalesaatmine ei olnud Remmil väga hea, sest ta kartis ühte saklast, kelle lähedal meie kott oli. Algul ta ei julenud kotinigi minna, lamas lihtsalt mingi 3m enne koti maha. Panin siis koti veidi eemale ja proovisin uuesti ning ta tegi kõik nii nagu peab, aga kahjuks aeglaselt. Siis tegime veel eseme hoidmist ja toomist. Mõnel korral jooksis Remm hantli juurde, aga ei võtnud. Andsin siis talle lihtsalt selle hoida ja lasin siia tulla ning kõrval käia. Seda tegi ilusti. Ühe korra tõi maha visates ka ilusti, ei võtnud sellest nupsust kinni nagu ta kipub tegema, vaid ilusasti keskelt. Selles mõttes on hantliga parem kui mänguasjaga, et mänguasja ta nätsutab nii palju. Siis pidime veel nõudma kõrvalkäigul otsavaatamist, mis tähendas enamike jaoks kasvõi ühe sammu kaupa liikumist. Ma Remmiga olen teinud käes maiusega, nii et tal pea püsti küll, kuid ta ei vaata päris otsa, seega see oli natuke harjumatu küll tema jaoks. Kui ma maiuse endale huulte vahele panin, siis saime lõpuks isegi päris pikalt siiski käia. Lõpus tegime veel teiste koerte vahelt sinkavinka käimist ja Remmi, vana kakupunn, oli ideaalne!! Kui me kõndisime teiste vahelt, siis veits tahtis mõnda looma nuuskida, aga väikse mõjutuse peale kohe jalutas edasi. Ning kui teised nina eest läbi käisid, siis ta ei liigutanud ka mitte. Isegi siis kui 2 suurt isast, kellega nad kunagi ikka vastastikku uriseda on tahtnud, mööda kõndisid. Nii tubli tips mul :) Millalgi tahame kindlasti veel minna ja loodetavasti siis ta ka kohe rohkem keskendunud.

Puhkajad

Veebruaris oli Remmil ja minul puhkus. Eraldi küll paraku. Remmi sai nautida Rapla suurt aeda ja täielikult lõõgastuda, kartmata, et mõni pisike inimtegelane talle otsa koperdab, nagu Tallinnas juhtuda võib :) Mina käisin aga Oslos. Paar muljet siis äkki ka:
minu reisikaaslaseks oli sõbranna Liis ja reisivahendiks lennuk. Liisul oli see esimene lennusõit, nii et reisi plaanides, lennujaamas ja ka lennukis oli ta pidevalt murelik :D Lend kestis alla pooleteise tunni ja enamiku sellest Liis siis värises ja kallistas eesolevat istet, pigistas käepidemeid jne :D
Rygge lennujaamas(60km Oslost) jäime ootama Oslo bussi. Sättisime end siis istuma ja ühel hetkel jooksis toolide alt mingi kummaline hiir/hamster. Ja jooksiski minema, võib-olla hakkas lennukile hilinema.
Ööbimiskohad otsisime me ühe Interneti lehekülje kaudu, kus head inimesed on nõus hullud välismaalased enda katuse alla võtma. Kes on uurinud Oslo hotellide hinda, saab kohe teada ühe põhjuse, miks me sellise variandi kasuks otsustasime. Lisaks on ikkagi nii tore tunda end ka välismaal koduselt ja kuulda kohalike arvamust mingitest kohtadest jne :)
Ühes ööbimiskohas oli eriti mugav. Tore ja sõbralik korteriomanik ise läks ööseks tööle ja meile jättis vaba korteri ning 7,5a bokser Gunda(hääldus: Günda). Tõepoolest nagu oma kodus juba :) Gunda küll on normaalne koer, mitte selline hull energiapärdik nagu Remmi :D Okei, tegelt Gunda oli juba natuke liiga laisk, jalutades pidi vahepeal ikka hoolega meelitama, et proua end edasi suvatseks liigutada.
Norrakate suhtumine koertesse tundus päris hea. Siis kui me jalutasime (koerata) ühe järve ääres, kus leidus nii jalutajaid, jooksjaid kui ka suusatajaid, olid kõik nähtud koerad (peale ühe, kes oli pika rihmaga suusataja küljes) lahtiselt. Ilmselgelt neil sellega siis probleeme ei ole, muidu vaevalt need koerad lahti oleks.
Oslo on aga mõnus, inimeste arvult mitte väga palju suurem kui Tallinn. Inimesi on igasuguseid- iga suurust, iga värvi, iga rahvust. Eestis sellist pilti ikka eriti ei näe.
Oslo pole küll see "õige Norra", aga väga tore koht külastamiseks sellegipoolest. Peab küll palju raha kaasa varuma, sest nt pakk piimagi maksab ligi 50 Eesti krooni. Fjorditripi peab veel eraldi ette võtma, aga ehk sattun kunagi Oslossegi. Sõbralikud inimesed ja ilusad kohakesed, nii et miks ka mitte.

Tagasitulles oleme paar korda agilitys veel käinud. Viimati oli Remmi eriti tubli. EI tea, kas talle mõjus see, et ta oli ainuke koer, kes meie grupist kohal oli või midagi muud, aga ta suutis seekord väga hästi keskenduda ja oli ülikiire. Mina olin muidugi lõpuks päris väsinud, sest olin ju ainuke kohalolija ja terve aja jooksin siis mina :D Tema tähelepanelikkus on vägagi paranenud. Treener on mulle õpetanud igasugu häid võtteid, millega võidame kiiruses ja mis panevad koera tähele panema. Viimati tegime ka slaalomit lõpetuseks ja see tuli ülihästi välja. Tegin mingi 6 korda vist ja ainult ühe korra ta jooksis esimesest pulgast mööda. Ja rohkem ei teinudki- kui koer teeb kõike hästi, siis ära tüüdata ju ei taha :D Kuna me praegu väga pikkasid radu ei tee, siis ma ei tea, kas me terve rajaga ka nii kenasti hakkama saaksime, aga mul tuleb juba vaikselt mõte, et võiks taas võistlusele minna.

Üks pilt külmavaresest ka

Õpime tooma (2. etapp)

Vahepeal oleme tegelenud toomise kinnistamisega. Toomise mõttest saab ta nüüd suurepäraselt aru, st. et ta peab eseme(praegu alles väike köismänguasi, selline keskelt nöör ja äärtes sõlmed) tooma minule lähedale. Samas peab see mänguasi olema kindlasti talle huvitavaks tehtud, sest kui ei ole, siis ta võib joosta küll selle juurde, aga ta ei haaragi seda, vaid tuleb lihtsalt tagasi.

Paar päeva tagasi hakkasin harjutama teist asja- andsin talle mänguasja hoida, läksin paar sammu eemale ja kutsusin siia. See mõjus väga hästi selles mõttes, et enamikul kordadest ta ei pillanud siis mänguasja, vaid istus hästi lähedale ja vahtis otsa :) Mõningal määral on probleemiks veel närimine, aga seda üritaks ma vältida siis, kui ma lõpuks hantli kasutusele võtan. Loodetavasti saab sellest lahti.

Ja täna, pärast mõningat proovimist, hakkas ta tooma mänguasja ilma maha pillamata. Ehk siis tuligi sellega minu ette istuma. Praegu ma andsin koheselt "anna" käskluse, et tal ei tuleks mõtetki seda maha visata. Aga ma olen nii õnnelik!! Kui selle veel ka selgemaks saame, siis saab juba hakata detailidele keskenduma(et tooks ka siis, kui ma eelnevalt temaga mänginud ei ole jms) Korra ma proovisin nii, et jätan Remmi kõrvale istuma, viskan mänguasja ja saadan Remmi tooma, aga ta hoopis lamas selle juurde :D Ehk siis ta kõrvad tegid "TOO" käsklusest "KOHT" käskluse :D

Ja üldse teeb ta kõike nii entusiastlikult. Kui ma toomise vahepeal teisi harjutusi tegin, siis ta tegi kohe kõike nii ilusasti. Näiteks varem Remmi ei istunud liikumise pealt eriti meelsasti(kui me veel trennis käisime, siis pidime sellega päris palju jamama), aga nüüd tegi ta seda väga kenasti. Lisaks lamab ja seisab ta ka liikumiselt ilusasti, aga need polegi nii väga probleemiks olnud. Tuleks vist veel öelda seda, et ma olen nüüd teinud seda kõike rihmata ja polegi olnud mingit mõjutust rihma kaudu vaja.

Kõrvalkäigu ja kõrval asendiga tegeleme ka. Ta on selline, kes löntsib kõrval ja pea ei ole isegi mitte normaalses asendis, vaid madalal. Nüüd oleme siis alustanud nullist, st. hoian vasakus käes maiuseid ja lasen tal neid peost vahepeal mugida. Vahepeal ta hakkab küll keksima, aga täna läks juba päris kenasti see, sain päris tükk aega maiust käest andmata kõndida, ilma et ta huvi oleks kaotanud :) Kõrvalasendiga avastasin sellise asja, et mu enda käed peavad täiesti kõrval rippuma, et ta ilusti tuleks, sest kui vasak käsi on natukenegi eespool, siis Remmi istub viltu, et seda vaadata. Aga nüüd ma olen viltuse asendi korral lasknud tal uuesti proovida ja küllap me sellegi selgeks teeme.

Ühesõnaga nii tubli loom mul! :) Sellised hilised õitsejad oleme :D:D