minu reisikaaslaseks oli sõbranna Liis ja reisivahendiks lennuk. Liisul oli see esimene lennusõit, nii et reisi plaanides, lennujaamas ja ka lennukis oli ta pidevalt murelik :D Lend kestis alla pooleteise tunni ja enamiku sellest Liis siis värises ja kallistas eesolevat istet, pigistas käepidemeid jne :D
Rygge lennujaamas(60km Oslost) jäime ootama Oslo bussi. Sättisime end siis istuma ja ühel hetkel jooksis toolide alt mingi kummaline hiir/hamster. Ja jooksiski minema, võib-olla hakkas lennukile hilinema.
Ööbimiskohad otsisime me ühe Interneti lehekülje kaudu, kus head inimesed on nõus hullud välismaalased enda katuse alla võtma. Kes on uurinud Oslo hotellide hinda, saab kohe teada ühe põhjuse, miks me sellise variandi kasuks otsustasime. Lisaks on ikkagi nii tore tunda end ka välismaal koduselt ja kuulda kohalike arvamust mingitest kohtadest jne :)
Ühes ööbimiskohas oli eriti mugav. Tore ja sõbralik korteriomanik ise läks ööseks tööle ja meile jättis vaba korteri ning 7,5a bokser Gunda(hääldus: Günda). Tõepoolest nagu oma kodus juba :) Gunda küll on normaalne koer, mitte selline hull energiapärdik nagu Remmi :D Okei, tegelt Gunda oli juba natuke liiga laisk, jalutades pidi vahepeal ikka hoolega meelitama, et proua end edasi suvatseks liigutada.
Norrakate suhtumine koertesse tundus päris hea. Siis kui me jalutasime (koerata) ühe järve ääres, kus leidus nii jalutajaid, jooksjaid kui ka suusatajaid, olid kõik nähtud koerad (peale ühe, kes oli pika rihmaga suusataja küljes) lahtiselt. Ilmselgelt neil sellega siis probleeme ei ole, muidu vaevalt need koerad lahti oleks.
Oslo on aga mõnus, inimeste arvult mitte väga palju suurem kui Tallinn. Inimesi on igasuguseid- iga suurust, iga värvi, iga rahvust. Eestis sellist pilti ikka eriti ei näe.
Oslo pole küll see "õige Norra", aga väga tore koht külastamiseks sellegipoolest. Peab küll palju raha kaasa varuma, sest nt pakk piimagi maksab ligi 50 Eesti krooni. Fjorditripi peab veel eraldi ette võtma, aga ehk sattun kunagi Oslossegi. Sõbralikud inimesed ja ilusad kohakesed, nii et miks ka mitte.
Tagasitulles oleme paar korda agilitys veel käinud. Viimati oli Remmi eriti tubli. EI tea, kas talle mõjus see, et ta oli ainuke koer, kes meie grupist kohal oli või midagi muud, aga ta suutis seekord väga hästi keskenduda ja oli ülikiire. Mina olin muidugi lõpuks päris väsinud, sest olin ju ainuke kohalolija ja terve aja jooksin siis mina :D Tema tähelepanelikkus on vägagi paranenud. Treener on mulle õpetanud igasugu häid võtteid, millega võidame kiiruses ja mis panevad koera tähele panema. Viimati tegime ka slaalomit lõpetuseks ja see tuli ülihästi välja. Tegin mingi 6 korda vist ja ainult ühe korra ta jooksis esimesest pulgast mööda. Ja rohkem ei teinudki- kui koer teeb kõike hästi, siis ära tüüdata ju ei taha :D Kuna me praegu väga pikkasid radu ei tee, siis ma ei tea, kas me terve rajaga ka nii kenasti hakkama saaksime, aga mul tuleb juba vaikselt mõte, et võiks taas võistlusele minna.
Üks pilt külmavaresest ka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar