Ja muide, minu unes oli tegu vist isase kollase labradoriga(võib-olla oli kuldne hoopis, päris kindlalt ei mäleta), aga paraku ma vist nii hull oma unedega veel pole, et nüüd peakski võtma isase labra ja talle kindlasti selle nime panema :P
Paar nädalat tagasi oli meil päris lõbus agilitysse minna, sest ma arvasin, et auto on endiselt sõidukõlbmatu(pärast muidugi selgus, et oleks saanud küll sellega minna) ja seega läksin bussi+trammi+jalgadega. Bussis tuli õigepea meie kõrvale istuma mingi inimene. Ma imestasin, et mis põhjusel Remmi teda põrnitseb, endal silmad nii punnis, nagu midagi väga huvitavat oleks silmapiiril. No hetk hiljem sain aru, et muidugi äärmiselt huvipakkuv inimene, kui tal saiake käes on :) Ja ma-olen-nii-näljane pidi ju ometi katsetama, kas tema kutsikasilmad mõjuvad... (ei mõjunud)
Lõpuks Telliskivi peatuses trammist maha tulles seadsime sammud agilityhalli poole. Teel kohtasime veel ühte meest, kes andis teada, kui hea meel tal on, et mõnel inimesel on koer ja seejärel meid natuke jälitama hakkas, aga kui ma juba halli poole ära pöörasin, siis ta läks mingi aja pärast õnneks edasi :D
Kui muidu ma Jõuludele ei jõudnud mõelda, siis Remmi kink oli juba ammu mõeldud. Otsustasin, et peab miskise ilusa kaelarihma talle saama ja et see võimalikult eriline oleks, otsustasin selle ise kaunistada. Mõeldud-tehtud ja tulemus siin:
Nüüd pesitseme mõnda aega Raplas. Eile oli päris huvitav. Ühel hetkel hakkab Remmi jubedasti vinguma ja õue tahtma, lasen ta siis õue ja seal(aias) ootab meid üks naabrikoer, kes varemgi aegajalt käinud on ja nüüd üle poole aasta jälle näha oli. Kõigepealt siis koerad mängisid aias, siis tuli see teine meiega jalutama kaasa, veel trügis ta koridori ja tuppa minnes jäi õue haukuma. Ja ta jälitas ikka täieliku takjana ehk täiesti liibunult Remmi küljel ja vahepeal tahtis selga ka hüpata. Ju ta arvas, et Remmi talle sobilik peika on. Remmi küll selle teise koera omasooiharust ei jaganud :D:D
Aga üks talvepildike veel:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar