kolmapäev, 29. detsember 2010

Õpime tooma (1. etapp)

Mul on täna kohe nii hea meel, et pean eraldi blogima.
Esiteks oli eilne agilitytrenn täiesti erakordselt hea. Peale meie oli kohal ainult üks koer ja kuigi Remmi vahepeal tema juurde tahtis minna, tuli ta koheselt tagasi. Rajad olid lahedad, sest me õppisime üht uut liigutust, et koer ümber takistuse hästi tihedalt pööraks ja Remmil tuli see ülihästi (mina vahepeal susasin küll veits :D) Ühesõnaga Remmi oli nii õnnelik ja lõbus seekord, et kohe lust vaadata. Ja kui lõpuks koer saab erinevad märguanded ja võtted selgeks, siis on juba nii, et sassiminekus tuleb süüdistada seda kahejalgset :D:D

Toomisega on aga selline lugu, et meil mitte miski ju ei toiminud, olen korduvalt üritanud erinevat moodi seda selgeks teha, aga tal on see mänguasja endale jätmine nii väga sisse juurdunud. Täna läksin siis kindla meele, kahe mänguasja, maiusekoti ja koeraga õue ja mõni aeg hiljem oli point selge. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas ja miks just nüüd siis, sest samamoodi olen ma varemgi proovinud :D Ühesõnaga viskasin ühe mänguasja- siis ta jooksis selle juurde, mängis ja nätsutas ja ma siis kutsusin teda. Alguses ta ei tahtnud üldse tulla, paar korda tuli siis ilma mänguasjata jne aga millalgi ta tuli koos mänguasjaga(pillas selle vahetult enne mind maha) ja sai palju kiita. Järjest liiga palju ei julgenud teha, aga kuna see oli mu meelest nii lahe, siis läksin õhtul ühte suurde parklasse uuesti proovima ja seal ta tegi juba palju paremini. Jookseb hästi entusiastlikult mänguasja juurde ja enam ei jää sellega koha peale mängima, vaid tuleb koheselt sama entusiastikult tagasi :) Eks harjutame seda mõnda aega ja siis hakkame juba päris kätte toomist selgeks tegema. See on küll alles täiesti algus, aga kui keegi on veel toomisega hästi palju jännanud, siis oskab ehk mu rõõmust aru saada :D

pühapäev, 26. detsember 2010

Kingitus ja muud jutud

Mul on alati olnud nii, et parimad ideed ja geniaalsemad mõtted tulevad unes või poolunes. Näiteks varem kirjutasin ma mingeid jutukesi nende ideede järgi, mis ma unes sain. Ma tean, et mul on nüüdki häid ideid olnud, aga ma unustan need peaaegu kohe pärast ärkamist :D Igatahes paari kuu eest sain ma unes teada, mis mu tuleviku koera nimi peaks olema. Ma seda avaldama ei hakka, aga ütleks nii palju, et see on kindlasti isase koera nimi, aga jälle isast koera pole mul plaaniski.
Ja muide, minu unes oli tegu vist isase kollase labradoriga(võib-olla oli kuldne hoopis, päris kindlalt ei mäleta), aga paraku ma vist nii hull oma unedega veel pole, et nüüd peakski võtma isase labra ja talle kindlasti selle nime panema :P

Paar nädalat tagasi oli meil päris lõbus agilitysse minna, sest ma arvasin, et auto on endiselt sõidukõlbmatu(pärast muidugi selgus, et oleks saanud küll sellega minna) ja seega läksin bussi+trammi+jalgadega. Bussis tuli õigepea meie kõrvale istuma mingi inimene. Ma imestasin, et mis põhjusel Remmi teda põrnitseb, endal silmad nii punnis, nagu midagi väga huvitavat oleks silmapiiril. No hetk hiljem sain aru, et muidugi äärmiselt huvipakkuv inimene, kui tal saiake käes on :) Ja ma-olen-nii-näljane pidi ju ometi katsetama, kas tema kutsikasilmad mõjuvad... (ei mõjunud)
Lõpuks Telliskivi peatuses trammist maha tulles seadsime sammud agilityhalli poole. Teel kohtasime veel ühte meest, kes andis teada, kui hea meel tal on, et mõnel inimesel on koer ja seejärel meid natuke jälitama hakkas, aga kui ma juba halli poole ära pöörasin, siis ta läks mingi aja pärast õnneks edasi :D

Kui muidu ma Jõuludele ei jõudnud mõelda, siis Remmi kink oli juba ammu mõeldud. Otsustasin, et peab miskise ilusa kaelarihma talle saama ja et see võimalikult eriline oleks, otsustasin selle ise kaunistada. Mõeldud-tehtud ja tulemus siin:




Nüüd pesitseme mõnda aega Raplas. Eile oli päris huvitav. Ühel hetkel hakkab Remmi jubedasti vinguma ja õue tahtma, lasen ta siis õue ja seal(aias) ootab meid üks naabrikoer, kes varemgi aegajalt käinud on ja nüüd üle poole aasta jälle näha oli. Kõigepealt siis koerad mängisid aias, siis tuli see teine meiega jalutama kaasa, veel trügis ta koridori ja tuppa minnes jäi õue haukuma. Ja ta jälitas ikka täieliku takjana ehk täiesti liibunult Remmi küljel ja vahepeal tahtis selga ka hüpata. Ju ta arvas, et Remmi talle sobilik peika on. Remmi küll selle teise koera omasooiharust ei jaganud :D:D

Aga üks talvepildike veel:

laupäev, 11. detsember 2010

Kuulekusvõistlus 11.12

Täna lõpetasime enda kuulekuse võistlusaasta A-Koera mitteametlikul võistlusel ja nagu ikka, edasijõudnute klassis. Kokku oli meie klassis 3 koera(see kuidagi eriti ebapopulaarne võistlusklass :D)

Siin siis punktid ja kohtuniku märkused.
1. Raporteerimine + hambad - 10/10
2. Kõnd rihmaga - 17/20 (kontakt puudub, hoiab kohta (?), pöörded võiks olla tihedamad, rihmast mõjutused)
3. Istuma jäämine - 9/10 (istub viltu)
4. Lamama jäämine + juurdetulek - 13/15 (Ei tule ette, asend veidi viltu, tulla võiks kiiremini)
5. Tõke - 9/10 (puhas hüpe, rihmatõmme)
6. Kohale saatmine - 14/15 (algasendil probleem, ees veidi viltu, kiire kohaleminek)
7. Lamamine 1 minut - 9/10 (üks lisakäsk kõrvale tulekuks)
8. Üldmulje - 9/10 (algasendiga probleem, võiks olla rõõmsam)

Kokku: 90p, hinne "väga hea", koht I :)

Püsivad probleemid on algasendi võtmisel(kas tuleb aeglaselt või viltu) ja kontaktipuudus kõrvalkõnnil, kuigi see niigi hulk maad paranenud, üllatav(harvaesinev) viga oli juurdetulekul kohe kõrvale minemine. Ei oskagi kohe rohkem miskit kommenteerida, kokkuvõttes jäin kindlasti rahule. Ta suudaks küll veel parematki, aga niigi on toimunud suur areng ja enda iseloomu kohta on ta väga tubli. Ega kuulekus ausalt öelda ta lemmikala ei ole (sellega kaotamegi üldmuljes.. kuts võiks rõõmsam olla :D), aga ta siiski teeb ja areneb.


Remmi 2010. kuulekuse ja match show-de auhinnad on sel pildil, puudu ainult tänane ilus karikas: