Suvitame

Seoses soojade ilmade äkilise saabumisega oleme meie korduvalt mere ääres käinud. Remmi arvab, et kuna meri on lahti, on rannahooaeg avatud. Mina siiski olen veel kaldale jäänud.
Remmi sai endale ka uue palli(ma küll ei mäleta, kuhu ma selle nüüdseks pannud olen :D), mis talle väga meeldib. Muidu ta pole eriti mänguasjade tassija, aga sellega küll nii poseerib kui käib ka puu otsas.
Agilitys on ta jätkuvalt tubli, aga kui treener midagi Remmiga ette näitab, siis on ikka näha küll, kui suureks takistuseks on koba koerajuht, sest endiselt tekib enamik vigu tänu minule :D

Käisime seekord uues kohas vaktsineerimas, aga Remmi sai ikka kohe aru, et see mingi kahtlane koht. Kaalusin ta ära ja siis arst vaatas ta üle- südant kuulates ütles, et see on vapper tugev koerasüda. Ma kujutan ette, et see vapper süda käis marukiiresti, sest Remmi kartis nii tohutult seal arsti juures. Kaalub ta nüüd 27,8 kg :) Ametlikult suur koer seega. Kuni u. 4nda eluaastani oli ta kogu aeg 25 ehk siis keskmise-suure piiril :D

Tartu Match Show 02.04

Eile toimus siis Tartus Match Show. Remmi osales ülepõlve koerte klassis ja esmalt sai sealt punase lindi. Seejärel oli päris pikalt ootamist, mis tavaliselt tähendab, et R väsib sellises melus ära, mis omakorda tähendab, et ta ei viitsi enam hiljem ringis olla. Seekord aga sedasi õnneks ei läinud. Kui taas ringi läksime (punaste ülepõlve koerte valik), siis õnneks Remmi hoidis ilusasti kontakti ja niheles minimaalselt. Kui meid nelja esimese sekka valiti, siis minu jaoks oli juba päev korras :) Siis valiti neljas, kolmas ja järelejäänud kaks paari(sh. mina&Remmi) pidid veel ringi jooksma, siis ütles kohtunik, et üks koer jookseb ka esimesele kohale ja selleks osutus minu tibu. Kohtunik ütles, et hästi hää kontakt ja see oli valiku tegemisel üks väga olulisi faktoreid.
No selleks ajaks olin mina juba üliõnnelik, aga siis ootas meid veel Best In Show-le minek. Kaheksast BIS-i koerast pandi kõik järjestusse. Natuke juba rohkem nihelev loom otsa vahtimas, ootasin siis, kuidas numbrid aina rohkem ühele lähenesid ja lõpuks oli meid vaid kaks- Remmi ja tiffi kutsikas. Teiseks kuulutati kutsikas, seega R saavutas esmakordselt BIS esikoha :) Kuulsin veel kohtunikke ütlemas, et esikoht läks küll kümnesse.
Ma olin nii positiivselt üllatunud, et ei suutnud eriti midagi mõelda ja selle mittemõtlemise käigus kaotasin ka meie näituserihma. Well, ehk tuleb välja. Auhinnad on ka väga ägedad ja üldse oli niiii tore!! Koju jõudes etendas koer terve õhtu ja öö etüüdi koeranahksest vaibast.

11. nädala AG ja KK

Mul on mingi needus, et ma jõuan AG-sse alati kas liiga vara või liiga hilja. Seekord(esmaspäeval) jõudsin u. 15 min liiga vara. Uks oli lukus(tavaliselt on enne meid ka trenn) ja mul telefoni kaasas polnud, seega kartsin, et kordub tänane kooliminekuolukord(läksin kooli ja seal taipasin, et tund jääb ära), aga õnneks treener ja trennikaaslane ikkagi tulid.
Remmi oli alguses hästi hüplev ja energiat täis, seega tegime natuke slaalomit, mis tuli kiiresti ja ilusasti. Üritame talle kiirust juurde saada ja treenime seda, et ma saaks temast ette minna, ilma et ta hakkaks pulki vahele jätma. Natuke juba saan ka :)
Siis tegime veel pikkushüpet, pealejooksu, valssimist jms. Ma olen viimasel ajal palju kontaktpindadega jännanud(ja Remmi saab iga kord nämmat, mis tegi poomist ja A-st lemmikud elemendid), seega ühes kohas pidime me väga pikalt proovima ja katsetama, et tüüp tunneli asemel A-le ei jookseks, sest ta igal võimalikul ja ka mittevõimalikul juhul üritas sinna pressida :D
Tegime ka slaalomisse sisenemist erinevate nurkade alt. Kaks nurka tulid ideaalselt, ühe puhul isegi imestasin, sest ta pidi täiesti teisele poole slalli minema, et õigesti kohast sisse minna. Kolmas ei tulnud alguses välja. Kuna ta ise õigesti ei läinud, pidin ma siis teda suunama, aga mu jalad ei näidanud õigesse kohta lihtsalt :D Lõpuks siiski saime hakkama ja ülejäänud slaalom tuli vigadeta. Lõpetuseks harjutasime veel kiike- algul kiik üksi ja pärast okser-kott-kiik, et kiirust ka saaks. Kiike ta natsa kardab ikkagi, aga kui treener seda aeglaselt alla lasi ja täitsa lõpus ikkagi selle otsa lasi maha kukkuda, nii et väike pauk ka tuleks, siis seda häält R vähemasti ei kartnud. Nooo harjutame veel ja lõpuks on ehk kiik ka sama lemmik kui poom ja A :D

Eelmisel pühapäeval sattusin juhuslikult Raplas kuulekuse trennile peale ja tuli siis geniaalne idee, et seekord võiks ka trenni minna. Nagunii ma enamik nädalavahetusi Raplas, seega niikaua kuni trenn pole nädala sisse lükatud(valgemal ajal tavaliselt on), saame me käia. Edasijõudnute gruppi on väga palju koeri tekkinud, enamik Remmile võõrad, seega ta oli üsna hajevil. Alustasime sellest, et koer tuleks kõrvalasendist ette istuma. Praegu tuleb mulle meelde, et kunagi ma seda "ette" käsklusega isegi õpetasin.. loomulikult ei meenunud see trennis, nii et seal ütlesin "siia" ja pidin Remmit aitama.
Hästi palju tegime lamamist, sest treener lasi päris palju 1-2 kaupa keskel erinevaid ülesanded teha. Kohalesaatmine ei olnud Remmil väga hea, sest ta kartis ühte saklast, kelle lähedal meie kott oli. Algul ta ei julenud kotinigi minna, lamas lihtsalt mingi 3m enne koti maha. Panin siis koti veidi eemale ja proovisin uuesti ning ta tegi kõik nii nagu peab, aga kahjuks aeglaselt. Siis tegime veel eseme hoidmist ja toomist. Mõnel korral jooksis Remm hantli juurde, aga ei võtnud. Andsin siis talle lihtsalt selle hoida ja lasin siia tulla ning kõrval käia. Seda tegi ilusti. Ühe korra tõi maha visates ka ilusti, ei võtnud sellest nupsust kinni nagu ta kipub tegema, vaid ilusasti keskelt. Selles mõttes on hantliga parem kui mänguasjaga, et mänguasja ta nätsutab nii palju. Siis pidime veel nõudma kõrvalkäigul otsavaatamist, mis tähendas enamike jaoks kasvõi ühe sammu kaupa liikumist. Ma Remmiga olen teinud käes maiusega, nii et tal pea püsti küll, kuid ta ei vaata päris otsa, seega see oli natuke harjumatu küll tema jaoks. Kui ma maiuse endale huulte vahele panin, siis saime lõpuks isegi päris pikalt siiski käia. Lõpus tegime veel teiste koerte vahelt sinkavinka käimist ja Remmi, vana kakupunn, oli ideaalne!! Kui me kõndisime teiste vahelt, siis veits tahtis mõnda looma nuuskida, aga väikse mõjutuse peale kohe jalutas edasi. Ning kui teised nina eest läbi käisid, siis ta ei liigutanud ka mitte. Isegi siis kui 2 suurt isast, kellega nad kunagi ikka vastastikku uriseda on tahtnud, mööda kõndisid. Nii tubli tips mul :) Millalgi tahame kindlasti veel minna ja loodetavasti siis ta ka kohe rohkem keskendunud.

Puhkajad

Veebruaris oli Remmil ja minul puhkus. Eraldi küll paraku. Remmi sai nautida Rapla suurt aeda ja täielikult lõõgastuda, kartmata, et mõni pisike inimtegelane talle otsa koperdab, nagu Tallinnas juhtuda võib :) Mina käisin aga Oslos. Paar muljet siis äkki ka:
minu reisikaaslaseks oli sõbranna Liis ja reisivahendiks lennuk. Liisul oli see esimene lennusõit, nii et reisi plaanides, lennujaamas ja ka lennukis oli ta pidevalt murelik :D Lend kestis alla pooleteise tunni ja enamiku sellest Liis siis värises ja kallistas eesolevat istet, pigistas käepidemeid jne :D
Rygge lennujaamas(60km Oslost) jäime ootama Oslo bussi. Sättisime end siis istuma ja ühel hetkel jooksis toolide alt mingi kummaline hiir/hamster. Ja jooksiski minema, võib-olla hakkas lennukile hilinema.
Ööbimiskohad otsisime me ühe Interneti lehekülje kaudu, kus head inimesed on nõus hullud välismaalased enda katuse alla võtma. Kes on uurinud Oslo hotellide hinda, saab kohe teada ühe põhjuse, miks me sellise variandi kasuks otsustasime. Lisaks on ikkagi nii tore tunda end ka välismaal koduselt ja kuulda kohalike arvamust mingitest kohtadest jne :)
Ühes ööbimiskohas oli eriti mugav. Tore ja sõbralik korteriomanik ise läks ööseks tööle ja meile jättis vaba korteri ning 7,5a bokser Gunda(hääldus: Günda). Tõepoolest nagu oma kodus juba :) Gunda küll on normaalne koer, mitte selline hull energiapärdik nagu Remmi :D Okei, tegelt Gunda oli juba natuke liiga laisk, jalutades pidi vahepeal ikka hoolega meelitama, et proua end edasi suvatseks liigutada.
Norrakate suhtumine koertesse tundus päris hea. Siis kui me jalutasime (koerata) ühe järve ääres, kus leidus nii jalutajaid, jooksjaid kui ka suusatajaid, olid kõik nähtud koerad (peale ühe, kes oli pika rihmaga suusataja küljes) lahtiselt. Ilmselgelt neil sellega siis probleeme ei ole, muidu vaevalt need koerad lahti oleks.
Oslo on aga mõnus, inimeste arvult mitte väga palju suurem kui Tallinn. Inimesi on igasuguseid- iga suurust, iga värvi, iga rahvust. Eestis sellist pilti ikka eriti ei näe.
Oslo pole küll see "õige Norra", aga väga tore koht külastamiseks sellegipoolest. Peab küll palju raha kaasa varuma, sest nt pakk piimagi maksab ligi 50 Eesti krooni. Fjorditripi peab veel eraldi ette võtma, aga ehk sattun kunagi Oslossegi. Sõbralikud inimesed ja ilusad kohakesed, nii et miks ka mitte.

Tagasitulles oleme paar korda agilitys veel käinud. Viimati oli Remmi eriti tubli. EI tea, kas talle mõjus see, et ta oli ainuke koer, kes meie grupist kohal oli või midagi muud, aga ta suutis seekord väga hästi keskenduda ja oli ülikiire. Mina olin muidugi lõpuks päris väsinud, sest olin ju ainuke kohalolija ja terve aja jooksin siis mina :D Tema tähelepanelikkus on vägagi paranenud. Treener on mulle õpetanud igasugu häid võtteid, millega võidame kiiruses ja mis panevad koera tähele panema. Viimati tegime ka slaalomit lõpetuseks ja see tuli ülihästi välja. Tegin mingi 6 korda vist ja ainult ühe korra ta jooksis esimesest pulgast mööda. Ja rohkem ei teinudki- kui koer teeb kõike hästi, siis ära tüüdata ju ei taha :D Kuna me praegu väga pikkasid radu ei tee, siis ma ei tea, kas me terve rajaga ka nii kenasti hakkama saaksime, aga mul tuleb juba vaikselt mõte, et võiks taas võistlusele minna.

Üks pilt külmavaresest ka

Õpime tooma (2. etapp)

Vahepeal oleme tegelenud toomise kinnistamisega. Toomise mõttest saab ta nüüd suurepäraselt aru, st. et ta peab eseme(praegu alles väike köismänguasi, selline keskelt nöör ja äärtes sõlmed) tooma minule lähedale. Samas peab see mänguasi olema kindlasti talle huvitavaks tehtud, sest kui ei ole, siis ta võib joosta küll selle juurde, aga ta ei haaragi seda, vaid tuleb lihtsalt tagasi.

Paar päeva tagasi hakkasin harjutama teist asja- andsin talle mänguasja hoida, läksin paar sammu eemale ja kutsusin siia. See mõjus väga hästi selles mõttes, et enamikul kordadest ta ei pillanud siis mänguasja, vaid istus hästi lähedale ja vahtis otsa :) Mõningal määral on probleemiks veel närimine, aga seda üritaks ma vältida siis, kui ma lõpuks hantli kasutusele võtan. Loodetavasti saab sellest lahti.

Ja täna, pärast mõningat proovimist, hakkas ta tooma mänguasja ilma maha pillamata. Ehk siis tuligi sellega minu ette istuma. Praegu ma andsin koheselt "anna" käskluse, et tal ei tuleks mõtetki seda maha visata. Aga ma olen nii õnnelik!! Kui selle veel ka selgemaks saame, siis saab juba hakata detailidele keskenduma(et tooks ka siis, kui ma eelnevalt temaga mänginud ei ole jms) Korra ma proovisin nii, et jätan Remmi kõrvale istuma, viskan mänguasja ja saadan Remmi tooma, aga ta hoopis lamas selle juurde :D Ehk siis ta kõrvad tegid "TOO" käsklusest "KOHT" käskluse :D

Ja üldse teeb ta kõike nii entusiastlikult. Kui ma toomise vahepeal teisi harjutusi tegin, siis ta tegi kohe kõike nii ilusasti. Näiteks varem Remmi ei istunud liikumise pealt eriti meelsasti(kui me veel trennis käisime, siis pidime sellega päris palju jamama), aga nüüd tegi ta seda väga kenasti. Lisaks lamab ja seisab ta ka liikumiselt ilusasti, aga need polegi nii väga probleemiks olnud. Tuleks vist veel öelda seda, et ma olen nüüd teinud seda kõike rihmata ja polegi olnud mingit mõjutust rihma kaudu vaja.

Kõrvalkäigu ja kõrval asendiga tegeleme ka. Ta on selline, kes löntsib kõrval ja pea ei ole isegi mitte normaalses asendis, vaid madalal. Nüüd oleme siis alustanud nullist, st. hoian vasakus käes maiuseid ja lasen tal neid peost vahepeal mugida. Vahepeal ta hakkab küll keksima, aga täna läks juba päris kenasti see, sain päris tükk aega maiust käest andmata kõndida, ilma et ta huvi oleks kaotanud :) Kõrvalasendiga avastasin sellise asja, et mu enda käed peavad täiesti kõrval rippuma, et ta ilusti tuleks, sest kui vasak käsi on natukenegi eespool, siis Remmi istub viltu, et seda vaadata. Aga nüüd ma olen viltuse asendi korral lasknud tal uuesti proovida ja küllap me sellegi selgeks teeme.

Ühesõnaga nii tubli loom mul! :) Sellised hilised õitsejad oleme :D:D

Õpime tooma (1. etapp)

Mul on täna kohe nii hea meel, et pean eraldi blogima.
Esiteks oli eilne agilitytrenn täiesti erakordselt hea. Peale meie oli kohal ainult üks koer ja kuigi Remmi vahepeal tema juurde tahtis minna, tuli ta koheselt tagasi. Rajad olid lahedad, sest me õppisime üht uut liigutust, et koer ümber takistuse hästi tihedalt pööraks ja Remmil tuli see ülihästi (mina vahepeal susasin küll veits :D) Ühesõnaga Remmi oli nii õnnelik ja lõbus seekord, et kohe lust vaadata. Ja kui lõpuks koer saab erinevad märguanded ja võtted selgeks, siis on juba nii, et sassiminekus tuleb süüdistada seda kahejalgset :D:D

Toomisega on aga selline lugu, et meil mitte miski ju ei toiminud, olen korduvalt üritanud erinevat moodi seda selgeks teha, aga tal on see mänguasja endale jätmine nii väga sisse juurdunud. Täna läksin siis kindla meele, kahe mänguasja, maiusekoti ja koeraga õue ja mõni aeg hiljem oli point selge. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas ja miks just nüüd siis, sest samamoodi olen ma varemgi proovinud :D Ühesõnaga viskasin ühe mänguasja- siis ta jooksis selle juurde, mängis ja nätsutas ja ma siis kutsusin teda. Alguses ta ei tahtnud üldse tulla, paar korda tuli siis ilma mänguasjata jne aga millalgi ta tuli koos mänguasjaga(pillas selle vahetult enne mind maha) ja sai palju kiita. Järjest liiga palju ei julgenud teha, aga kuna see oli mu meelest nii lahe, siis läksin õhtul ühte suurde parklasse uuesti proovima ja seal ta tegi juba palju paremini. Jookseb hästi entusiastlikult mänguasja juurde ja enam ei jää sellega koha peale mängima, vaid tuleb koheselt sama entusiastikult tagasi :) Eks harjutame seda mõnda aega ja siis hakkame juba päris kätte toomist selgeks tegema. See on küll alles täiesti algus, aga kui keegi on veel toomisega hästi palju jännanud, siis oskab ehk mu rõõmust aru saada :D

Kingitus ja muud jutud

Mul on alati olnud nii, et parimad ideed ja geniaalsemad mõtted tulevad unes või poolunes. Näiteks varem kirjutasin ma mingeid jutukesi nende ideede järgi, mis ma unes sain. Ma tean, et mul on nüüdki häid ideid olnud, aga ma unustan need peaaegu kohe pärast ärkamist :D Igatahes paari kuu eest sain ma unes teada, mis mu tuleviku koera nimi peaks olema. Ma seda avaldama ei hakka, aga ütleks nii palju, et see on kindlasti isase koera nimi, aga jälle isast koera pole mul plaaniski.
Ja muide, minu unes oli tegu vist isase kollase labradoriga(võib-olla oli kuldne hoopis, päris kindlalt ei mäleta), aga paraku ma vist nii hull oma unedega veel pole, et nüüd peakski võtma isase labra ja talle kindlasti selle nime panema :P

Paar nädalat tagasi oli meil päris lõbus agilitysse minna, sest ma arvasin, et auto on endiselt sõidukõlbmatu(pärast muidugi selgus, et oleks saanud küll sellega minna) ja seega läksin bussi+trammi+jalgadega. Bussis tuli õigepea meie kõrvale istuma mingi inimene. Ma imestasin, et mis põhjusel Remmi teda põrnitseb, endal silmad nii punnis, nagu midagi väga huvitavat oleks silmapiiril. No hetk hiljem sain aru, et muidugi äärmiselt huvipakkuv inimene, kui tal saiake käes on :) Ja ma-olen-nii-näljane pidi ju ometi katsetama, kas tema kutsikasilmad mõjuvad... (ei mõjunud)
Lõpuks Telliskivi peatuses trammist maha tulles seadsime sammud agilityhalli poole. Teel kohtasime veel ühte meest, kes andis teada, kui hea meel tal on, et mõnel inimesel on koer ja seejärel meid natuke jälitama hakkas, aga kui ma juba halli poole ära pöörasin, siis ta läks mingi aja pärast õnneks edasi :D

Kui muidu ma Jõuludele ei jõudnud mõelda, siis Remmi kink oli juba ammu mõeldud. Otsustasin, et peab miskise ilusa kaelarihma talle saama ja et see võimalikult eriline oleks, otsustasin selle ise kaunistada. Mõeldud-tehtud ja tulemus siin:




Nüüd pesitseme mõnda aega Raplas. Eile oli päris huvitav. Ühel hetkel hakkab Remmi jubedasti vinguma ja õue tahtma, lasen ta siis õue ja seal(aias) ootab meid üks naabrikoer, kes varemgi aegajalt käinud on ja nüüd üle poole aasta jälle näha oli. Kõigepealt siis koerad mängisid aias, siis tuli see teine meiega jalutama kaasa, veel trügis ta koridori ja tuppa minnes jäi õue haukuma. Ja ta jälitas ikka täieliku takjana ehk täiesti liibunult Remmi küljel ja vahepeal tahtis selga ka hüpata. Ju ta arvas, et Remmi talle sobilik peika on. Remmi küll selle teise koera omasooiharust ei jaganud :D:D

Aga üks talvepildike veel: