Back to basics

Remmi nädalavahetus oli tavapärasest tegusam. Kõigepealt laupäeval sai ta jälle Daitoga mängida. Hommikul tundus, et väga hea ilm tuleb, päike paistis ja väga mõnus tundus. Selleks ajaks, kui me õue jõudsime, oli muidugi vihma jõudnud sadama hakata. Bussile minnes jäime ka kõige hullema vihma alla. Õnneks vähemalt tuul oli väiksem kui eelmisel päeval(käisime reedel ka korra rannas, kuid pöörasime kohe otsa ringi, kuna tuul oli võimatu), nii et mere ääres oli mõnusam olla. Seal siis said koerad joosta ja teineteist kiusata. Täpsemalt olime Pirita rannas, mis rannahooajal on koertele no-go, aga praegu enam mitte. Seal oli päris palju ruumi ja inimesi liikus ka võrdlemisi vähe, nii et vahelduseks väga tore koht, kuhu minna.

Hiljuti tuli mul idee kuskile kuulekuse trenni jälle minna. Trennis käisime ju viimati aastaid tagasi.
Niisiis ärkasime täna pühapäeva kohta ebainimlikult vara (kuigi üks trenn on seal veel varem, nii et vaesekesed, kes seal käivad :D) ja võtsime ette pika tee Nõmmele.
Peale meie oli veel 3 koera, aga kõik olid võrdlemisi eraldi. Ma arvasin, et Remmi läheb uuest olukorrast ärevusse ja ei keskendu, kuid eksisin. Ta oli väga koostöövalmis. Eesmärgiks on meil siis minna tagasi algusesse ehk väikeste sammude kaupa tema energiat tõsta (eelkõige kõrvalkäigul) ja kõrvalkäigu kontaki parandada. Kõik KK1 elemendid on tal tegelikult ju selged(va. aport, kus ma pean talle eraldi "istu" käsu ütlema, et ta ise mu kõrvalt minema ei paneks), kuid just sellisest rõõmsameelsusest jääb vajaka :P Seda just "tüütutes" rahulikes elementides a la kõrvalkõnd, istuma jäämine, jms. Kohale saatmist, juurdetulekut, tõket - neid asju, kus saab korralikult joosta, teeb ta ülima rõõmuga. Eks ole näha, kas need rahulikumad elemendid ka meeldima hakkavad.
Aga trennist siis ka - tegelesimegi siis selle kõrvalkõnniga, siis tegime istuma, lamama jäämist, kohalesaatmist, püsilamamist. Püsilamamise sooritas ta ülihästi, sest segajaid oli ikka päris palju. Kõigepealt kõndis treener tema ümber paar ringi, siis jalutas temast mööda mingi juhuslik mööduja, siis sõitis üsna lähedalt auto mööda ja siis käis veel hüppas ta ümber üks vares - oli lõpuks u meetrijagu seljataga ja ma arvasin, et pean Remmit juba päästa minema, aga siis keksis vares ikka kaugemale. Ja kõige selle juures ei muutnud Remmi hetkekski oma asendit ega tahtnud kuskile minna. Vaatas ringi küll, kuid seda ka võrdlemisi vähe. Lõpetuseks tegime veel tõket, aga selleks ajaks oli Remmi juba üsna väsinud, nii et me ei teinud täiselementi, vaid lihtsustatud versiooni :P
Mul oli igatahes väga fun ja Remmil vist isegi ka - silmad küll särasid ja tundus rõõmus :)

Illustratsiooniks üks vanem (oktoobrist) pildike:

29.10 IPSONi m/a võistlus

Niisiis, kuna me sel aastal veel ühelgi kuulekuse üritusel pole käinud, otsustasime IPSONi noorkoerte võistlusele osalema minna. Regasime edasijõudnute klassi (mis on ikka võrdlemisi lihtsustatud versioon).
Mõeldud-tehtud. Kõigepealt ei leidnud ma muidugi IPSONi platsi üles, kell oli juba kahtlaselt palju ja ma hakkasin kergelt paanikasse minema. Siis jõudsin aga õnneks kohale ja meie klassini oli isegi veel tükk aega.
Meie klassis oli kokku 5 koera. Esimeseks ülesandeks oli püsilamamine ja kohtunik otsustas kõik koerad korraga lamama panna. Remmi oli marutubli, ei nuuskinud, vaatas väga vähe ringi ja oli ilusas asendis. Ma hoidsin terve minuti hinge kinni hirmust, aga läks väga kenasti :P
Siis ootasime oma järjekorda. Kui meie kord lõpuks algas, siis läks asi kahtlaseks :D
1) Juurdepääsetavus ja hammaste näitamine: Remmi oli algasendi ära unustanud, siis ma pidin veel istu käskluse andma ja kaotasin lisakäskluse tõttu punkte. Kohtunik surus kätt ka ja Remmi isegi ei hüpanud üles musitama, nagu tavaliselt.
2) Kõrvalkõnd rihmaga: täiesti ulmeliselt ebaõnnestunud. Tavaliselt ma teen ju ilma rihmata ja mitte mingit probleemi pole. Seekord tegime rihmaga ja ta hoidis liiga kaugele, tõmbas rihma pingesse, ei hoidnud kontakti. Ju siis peab rohkem võistlustel käima, et ta võistlusolukorras ka suudaks keskenduda.
3) Istuma jäämine: Jäi viltuselt istuma ja kohtunik märkis ära, et ta oli ka aeglane.
4) Lamama jäämine: "Ilus, aga aeglane veidi, kerge kehakeel". Kehakeele kohta ma ei oska öelda, küllap see midagi automaatset oli. Peab siis üritama seda vältida :P
5) Juurdetulek: "Hea kiirus, algus veidi konarlik." See vist jälle see, et Remmi otsustas algasendit vihata ja mitte võtta :) Aga juurde tuli ilusa lippamisega + eest kõrvale tuli ka väga korrektselt.
6) Tõke - max. punktid + ilus kiirus ja sooritus.
7) Kohale saatmine- max. punktid + ka kena.
8) Püsilama - max. punktid
9) Üldmulje - uimasuse eest pooled punktid lännu :P

Ühesõnaga jah... Mõnda harjutust ta otsustas vihata, teisi (mis rohkem jooksmist sisaldasid) tegi väga meelsasti. Ma olin üsna leppinud, et läks siis aia taha, aga üllatuslikul kombel suutsime isegi 3. kohale platseeruda :)

Natuke kuulekusejuttu

Tegime täna veidi kuulekuse trenni (polegi ammu selle jaoks aega leidnud). Väga tupli loom on. Kõrvalkäigul silmsidet endiselt küll praktiliselt ei ole, aga jälgib ta mu liikumist väga hästi. Enamasti ma teen ilma rihmata kõrvalkäiku ja sellega pole mingit probleemi, kuskile ta ei kao. Siis tegin veel istu, lama, kohalesaatmist jne. Kõik ilus. Kuigi kohale minnes lamab ta koti juurde lösakile(mitte viisakat moodi), on nii alati teinud ja ma pole ka parandanud. Aga tühja sellega, õpime ju enda jaoks mitte võistluste jaoks :P
Toomist pole me tükk aega teinud ja täna tegime palliga. Ta tõi ülimalt hästi - väga kiirelt ja rõõmsalt. Tea, kas talle pall meeldib või aitas see, et pikk vahe oli sees. Palliga aga see jama, et võistlustele seda võtta ei saaks - see ju jääbki veerema :D
Näitusetrenni tegin ka ja muidugi hoiab suurepärast kontakti ja vahepeal suudab end ise ka seisma sättida. Aga sellist ilusat esinemist näitab ta ainult mulle paraku :D

Kõrvik

Me nüüd jälle päälinlased oma igavas rutiinis. Aga mõningaid pilte üle pika aja siis:

"He went that <- way"

Oh Remmi, you're so silly :D

Ei oskakski kohe meeldivamat magamispaika otsida :)

Trikikool: sitsi!

Me praegu eriti kuskil ei käi ega midagi ei tee(peale suve nautimise), seega võtsime käsile trikiõppimise.
Kuna Remmi kunagi muu tegutsemise käigus sitsimisasendit ei ole pakkunud ja arvestades tema peenikest kehakuju, ei hakanud ma isegi sitsimist talle õpetama. Aga u. nädal tagasi otsustasin siiski proovida. Kuna ta on õppinud "püsti" (tagumistel jalgadel püsti seismine) käsklust ja see talle lihtsam on, siis pakkus ta algul pidevalt seda. Kuidagi teda toetades suutsime siiski korra õige asendi saada ja selle saavutamise puhul sai kuts ohtralt kiita. Kui ta juba veidi hakkas taipama, lisasin sõna juurde.
Nüüdseks oleme harjutanud seda 4x (väga lühikesed treeningsessioonid) ja ta teab, mida tegema peab, aga vahepeal siiski pakub ka "püsti" minemist selle asemel, sest "püsti" pole tema jaoks füüsiliselt nii pingutav.
4. treeningkorra võtsin linti ka. Kuna videot lõikama ei hakanud, jäi peale ka koera kohale manamine :P

Kass ja muud lood

Koera au sai taas riivata. Olime staadionil, kui Remmi märkas ühte paksu siiamit eemal jalutamas. Pani siis kassi poole jooksu, aga kass jäi täpselt sama koha peale ja pöördus teda vaatama. Seepeale Remmi ehmus ja hüppas eemale ja haukus kaugemalt kassi peale(mis mõttes sa mu eest ära ei jookse???) seni, kuni ma ta ära tirisin. Hea on teada, et reaalselt ta kiisukesele viga ei teeks :)
Eilne põhijalutuskäik oligi suhteliselt hilja, sest nii palav oli. Päeval jalutasime veidi Tallinnas tiheda liiklusega kohas nii, et mul oli mitu kotti, suur veepudel ja koer. Paar km jalutasime ja ma olin nii kutu :D Kuigi isegi Remmi pidas end võrdlemisi hästi üleval, lihtsalt minu kannatus on siukstes olukordades paljupalju väiksem kui tavaliselt. Aga õhtul läksime siis Raplas jõe äärde. Little did I know, et jõest oli saanud 20cm muda ja 10cm vett. Koera see ei häirinud ja nii ta siis sinna sulpsas ja naases poolest kerest tumehallina. Siis ma pidin veel piki jõge käima, et mõni puhtam koht leida, kuigi täitsa puhtaks ta ikka ei läinud.
Oleme ka paar päeva üle pika aja kuulekust veidi teinud ja pole viga :D Üritasin talle hakata õpetama, et kui ma eseme viskan, siis ta peab seni istuma, kuni ese seisma on jäänud ja ma "too" ütlen. Miskipärast arvab ta, et sellises olukorras ütlen ma ilmselgelt "koht" ja ta sätib end sinna lamama. Aga see on parandatav :P Hakkasin jälle õpetama talle ka erinevate esemete maast üles korjamist. Ma millalgi sellega alustasin, aga jäi kuidagi pooleli. Seni olen proovinud mänguasjade, pudeli ja väikse põrandaharjaga. Nendega on välja tulnud, aga imelikumate asjadega ilmselt veel ei tuleks. Ta juba on selline, kellele ei meeldi mingid kummalised asjad. Aga küll õpib :)