Update

Tuli järsku meelde, et meil on ju blogi.

Jätan siis sujuvalt vahele kõik mis vahepeal toimunud on, aga tulemuste lehe uuendasin küll ära, ning suundun kohe selle juurde, kuidas meil praegu läheb.

Remmi on siis jõudnud veteraniikka - nüüdseks juba 9 ja kuud peale. Ja hakkab vaikselt täiskasvanuks saama küll :)

Puhtjuhuslikult sattusime ühel päeval enda kõrvalasulat avastama ning tuli välja, et see on suurepärane koht, kus mõningate probleemidega tegeleda. Seal on ideaalne kooslus mõõdukatest häirijatest. Seal on palju lapsi - ratastega, tõukeratastega - koeri, autosid jne. Kuna Remmi on mõne koha pealt autohull, siis on see suurepärane koht harjumiseks. Seal ei ole autosid liiga palju ja need ei sõida liiga kiiresti, kuid neid on just piisavalt harjutamiseks.

Ma püüan igatahes võimalikult tihti sinnakanti sattuda, sest minu meelest on juba praegu edusamme näha :)

Järgmine üritus, kuhu kindlasti püüame jõuda, on 7. juunil MTÜ AUH heategevuslik match show Puhjas.

Merre voolanud veest

Septembri keskel ehmusin päris ära, sest Remmi hakkas lonkama ja lähemal uurimisel osutus valu tekitajaks käpal asuv umbes 5cm pikkune ja 2cm kõrgune moodustis. Kuna ma olin juba harjunud terve koeraga (sest seda ta tavaliselt on), siis oli mul ikka päris korralik paanikaosakond. Muidugi oli ka laupäeva õhtu ja arstile pidime alles esmaspäeval saama, aga see on ju nii tüüpiline. Nädalavahetuse jooksul õnnestus Remmil see veel veritsema saada ja asi nägi ikka üsna kole välja. Arst lõikas tal moodustise ümbert karvad ära ja uuris üht- ja teistpidi, tegi valu vaigistava süsti ja määras antibiotsi kuuri (ja mina sain päev hiljem oma põletiku pärast samuti antibiootikumi kuuri, nii et nagu perenaine, nõnda koer või vastupidi :D) ning ravisalvi, sest arvas, et tegu on mingi põletikulise asjaga. Ja nii oligi - praegu on küll sellest arm järgi, kuid paistetus on täiesti alla läinud ja nüüd peame vaid ootama karvade tagasi kasvamist.

Umbes nädal tagasi, viimase registreerimispäeva viimasel pooltunnil tuli mulle idee Remmi Ipsoni noorkoerte võistlusele kirja panna. Mõtlesin, et kuna pole ammu kuulekusega tegelenud ega ka võistlemas käinud, siis võiks ju ikka juhust kasutada. Noh, tuleb välja, et kord aastas võistlemas käia on liiga vähe. Tegime enne võistlust paar harjutust platsi kõrval - väga kena. Ja kui platsile jõuame, siis ütlesid närvid üles ja toimus täielik shutdown. Remmi ei registreerinud enam käsklusi ära(eriti "kõrval" käsklust), nii et selle vigase algasendiga maadlesime pea igas harjutuses. Lisaks kõrvalkäigul ta lihtsalt kulges, alles lõpus hakkas päriselt kõrval käima ja kontakti hoidma. Paar miniviga oli veel, ent muidu kaotasime punkte vigaste asendite ja aegluse tõttu. Kokku saime 84 punkti ja 4. koha (7 osalejat). Ja kas hiljem platsi kõrval harjutades võttis ta ideaalseid kiireid asendeid? No muidugi :D Seega, ei jää meil muud üle, kui mõlemal oma närve karastama hakata, et me ka võistluspingele vastu peaks :)

02.09 Match Show & trikikas

Juba ammu võtsime eesmärgiks sellel matsukal kindlasti ära käia, eriti, kuna teistest suvelõpu matsukatest kahjuks ilma pidime jääma.
Juba autosõit algas huvitavalt, sest Remmi on harjunud auto tagaosas sõitma ning tema meelest oli väga kummaline, et ma teda istmele üritasin saada. Lõpuks ta siis läks sisse ja heitis üsna ebamugavana näivasse asendisse, mis jättis mulle istumiseks väga vähe ruumi. Lisaks oli ta veendunud, et iga kord kui esimene uks lahti tehti, oli see märguandeks, et ta peab tagant ette ronima ja uksest välja pressima, ükskõik mitmest inimesest üle peab ronima. Nojah, see selleks :D
Jõudsime siis Tartusse, kus oli õnneks üllatavalt kena ilm. Esimesena toimus trikivõistlus, millele registreerimist ma juba kahetsesin, sest üldse trikitamistuju ei olnud. Läksime aga siiski kohale, tegime oma keerutused ja hüppamised ära ning läksime istusime maha, et matsukat oodata. Kokku oli trikitajaid 7 ja esitati enamasti lihtsaid ja armsaid trikke (a la "käppa"). Eraldi hakkas silma ainult üks paksuke kutsu, kes vahvasti ämbrit suus tassis.
Lõpuks hakkas ka meie ring ning Remmi, üsna laisana, sai seal sinise lindi. Energiapommiks muutus ta vaid kohtunikuna suheldes, kui ta oli veendunud, et kohtunik talt musi tahab saada :D Kohtunik ütles, et Remmi heas vormis ka :)
Siis pidime jälle tohutult kaua ootama, kuni meie järg kätte jõudis. Siniste kokkuvõtte ringis oli päris suur hulk koeri, seega olin väga happy, kui meid 4 edasipääseja hulka valiti. Seejärel pidime veel natuke liikuma ja seisma. Remmi oli nii vässu ja niheles ringi, aga siiski valiti ta teisele kohale. Ja pärast trikivõistlusel samuti teisele kohale (esimese sai vahva ämbrikandja) :)

Augusti lõpus külastasime sõbrannat. Sõbranna sakslase kutsikas algul kartis Remmit ja kiljus iga kord, kui Remmi kõrvagi liigutas, ent varsti olid nad juba parimad semud. Lausa nii head, et varajastel hommikutundidel meeletuks mänguks läks. Parkettpõrandal. Vahva. 

Aga väga tore, et nad nii hästi läbi saavad. Loodetavasti see kutsika kasvades ei muutu :) Mu kuri plaan on neid endaga matsukatele kaasa hakata vedama. Bertol on hambumuse viga, seega ametlikele näitustele tal asja pole, aga sellist kaunist looma peab ju kellelegi ikka näitama :)

Bosse Match Show

Reedel ja laupäeval toimus Pärnus Vallikäärus Grillfest, mille raames Bosse pood ka võistlusi korraldas. Mõlemal päeval me küll Pärnusse sõitma ei hakanud, ent laupäevasele matsukale läksime küll. Läksime juba varem kohale, et jalutamiseks ja ringivaatamiseks ka natuke aega jääks. Parkisime siis ära ja jalutasime läbi Grillfesti melu teise otsa Bosse alasse. Remmi oli seal maitsvate toidulõhnade ja väga paljude inimeste keskel väga tubli ja rahulik. Seejärel läksime jalutama ja üritasime leida mere ääres kohta, kus Remm natuke jahutust saaks. Läksime siis sinna, kus otsest keelusilti ei olnud ja inimesi ka polnud ja lasin Remmil lainetes ära käia, mille üle ta väga rõõmus oli. Jalutasime veel veidi ja oligi juba aeg tagasi minna. Matsukal oli kahjuks osalejaid üsna vähe, aga siis ei olnud vähemasti pikka ootamist. Suured segaverelised olid kõige viimane klass ja seal oli ka kõige vähem osalejaid - nimelt 2 :D Remmi sai punase lindi ja seega automaatselt punase lindi esimeseks ja pääsu Best in Showle. Sinise lindi saanud kutsil oli sama lugu. Bestile sai siis 8 koera. Remmi oli täitsa tubli kuts terve esinemise aja - jooksis ilusasti, seisis võrdlemisi nihelemata ja hoidis ka kontakti. Siis kui 4 esimest välja saadeti, oli meie jaoks juba päev korras, ent siis valiti Remmi veel kõige esimeseks! :) Ühesõnaga jäime päevaga superrahule!

Pontu Show 12.05

Eelmisel laupäeval käisime Pontukal. Väga kaua me ootama ei pidanud, kuna kutsikate hindamisega läks üsna kiiresti. Algul saime sinise lindi. Siis sinise lindi krantsude kokkuvõttes hakkas Remmi miskipärast väga eesolevast koerast huvituma, mistõttu ta ei saanud eriti mahti paigal seista. Sellegipoolest valis kohtunik meid seal klassis 3ndaks. Alguses Remmi vanust küsides ütles ta lisaks, et ta on väga heas vormis :) Tore kuulda. Paar pildikest ka (fotograaf: Kadi Randoja) Siniste valikus üks paigalseismishetk mo kiikhobust:

Ja kohale valituna:

Järgmisena on plaanis IPSONi match show :)

Kevadkoerus 2012

Tänane Koerus toimus Sütiste parkmetsas. Sinnaminek oli küll üsna pingeline, sest päeva alustuseks tuli meile kallale suur lahtine koer ning sellele järgnesid pikad bussisõidud, aga kohalejõudes oli tuju jälle hea. Ilm oli õnneks ilus tellitud, nii et ma viskasin kohe talvevammused maha ja jäin meie järge ootama. Kuna distantsid olid väikesed, siis otsustasin rohkem tunde järgi minna ja mitte ülemäära mõtlema hakata. Alustuseks viis see otsus mu muidugi valesse kohta - ronisin suurest künkast üles, avastasin, et olen vales kohas ja seega ronisin alla tagasi ning sain punkti kätte. Sellele järgnes uus ronimine ja valisin selleks veel eriti järsu koha :D Aga saime sellegagi hakkama. Teine punkt oli ülesandega. Seal pidi võtma paberilipiku, millel olevale arvutustehtele vastus tuli anda ning seejärel pidi koer kolme puujuurika alt läbi pugema, millega Remmi üsna hästi hakkama sai, välja arvatud üks väike segadushetk, kui ta arvas, et avaus tuleks hoopis suuremaks kaevata :P Edasi õnneks väga suuri viperusi punktide leidmisel ei tekkinud. Järgmises lisaülesandes pidime trepi käsipuu pulkade vahelt vastastikku slaalomit tegema. Järgmises punktis pidi koer lindiga märgistatud alas tegema ringi ilma lintidele astumata ning inimene pidi kaugemalt lintide tagant juhtima. Alguses kalpsas Remmi rõõmujoovastuses suvaliselt üle lintide, ent teisel katsel saime rohke lamakäsklusega ülesande sooritatud. Järgmine vahepunkt oli puu otsas, kuhu Remmi ka tahtis tulla, ent ronisin siiski ise sinna. Sellele järgnes ülesanne, kus tuli arvata, millise topsi all on maius, mille Remmi, kes isegi mõnikord oma nina kasutada oskab, üsna kiirelt üles leidis. Järgmises punktis pidin ütlema, millist mänguasja kolmest võimalikust mänguasjast koer tooma läheb ja seejärel pidi koer selle tähistatud ruudust ära tooma. Remmi oli selleks hetkeks üsna tüdinenud ja ei tahtnud alguses sugugi vedu võtta, ent lõpuks ta selle piiksuva kana ikka ära tõi. Sellel ülesandel oli ka alternatiivvariant, ent kuna see näis nii ulmeline, siis otsustasin ikkagi toomise kasuks. Eelviimases ülesandes pidime mõlemad läbi tunneli ronima, nii et alustasime liikumist eri tunneli otsadest ning tulime vastavalt vastasaukudest välja. Oli näha, et Remmi mu veidrast käitumisest natuke hämmingusse sattus, ent muidu polnud probleemi. Viimasena pidi koer kile peal pihvidega taldrikute vahel slaalomit tegema ilma pihve ära söömata. Selles ülesandes pidime paraku iginäljale alla vanduma. Kui Remm juba hunniku pihve pintslisse oli pistnud ja lõpetamise märke ikka ei näidanud, siis otsustasin loobuda ja lippasime hoopis finišisse. Kokku tuli meie aeg 01:02, millest 10 minutit on karistusminutid sooritamata jäetud ülesande eest, ning platseerusime 11. kohale 16st. Seekord saime aga autasustamisest sellegipoolest osa - saime nimelt oma pikaajalise osavõtmise (seekord oli meie 10. Koerus) eest auhinnaks vahva kruusi :) Kui nüüd järele mõelda, siis on selle ajaga nii mõndagi muutnud - oma esimestel Koerustel pidime palju rohkem ülesandeid tegemata jätma ning eksisime mõnikord ikka päris põhjalikult ära, kuid nüüd saab Remmi enamike ülesannetega hakkama täiesti vabalt või kerge veenmise tulemusel... mina aga eksin ikka samamoodi, selles vallas pole midagi muutunud :D

Helen Vaheri pilt

Meie vahepealne elu on olnud vaikne ja rahulik, nii et polegi siia kirjutamiseks vajadust näinud. Lisan aga paar pilti:

Momendil on meil taaskord kolimine käsil - kolime tagasi Mõiku, kus peni jaoks aed, kus joosta ja üldse on see veidi rahulikum kant. Minu kolimiselevus, mis mul tavaliselt ikka kolimisele eelnenud on, on nüüdseks kadunud ja olen sellest asjade ringi tirimisest juba tüdinenud :D Kuulekus on meil jälle soiku jäänud. Kuna ma nädalavahetustel Tallinnas pole, siis lõpetasime kuulekusetrennis käimise, kuigi juba nendest mõnest käidud korrast nii palju kasu oli. Väga palju pole ise ka jõudnud teha, kuid kui mul koolis rahulikumaks läheb, siis püüame end ikka kokku võtta. Algavat matsuka ja muude vahvate ürituste hooaega ootame meelsasti. Eks kui üritused pihta hakkavad, siis hakkan jälle ka neilt saadud emotisioone siia tihemini kirja panema.