Pühapäev, 14. oktoober 2012

Merre voolanud veest

Septembri keskel ehmusin päris ära, sest Remmi hakkas lonkama ja lähemal uurimisel osutus valu tekitajaks käpal asuv umbes 5cm pikkune ja 2cm kõrgune moodustis. Kuna ma olin juba harjunud terve koeraga (sest seda ta tavaliselt on), siis oli mul ikka päris korralik paanikaosakond. Muidugi oli ka laupäeva õhtu ja arstile pidime alles esmaspäeval saama, aga see on ju nii tüüpiline. Nädalavahetuse jooksul õnnestus Remmil see veel veritsema saada ja asi nägi ikka üsna kole välja. Arst lõikas tal moodustise ümbert karvad ära ja uuris üht- ja teistpidi, tegi valu vaigistava süsti ja määras antibiotsi kuuri (ja mina sain päev hiljem oma põletiku pärast samuti antibiootikumi kuuri, nii et nagu perenaine, nõnda koer või vastupidi :D) ning ravisalvi, sest arvas, et tegu on mingi põletikulise asjaga. Ja nii oligi - praegu on küll sellest arm järgi, kuid paistetus on täiesti alla läinud ja nüüd peame vaid ootama karvade tagasi kasvamist.

Umbes nädal tagasi, viimase registreerimispäeva viimasel pooltunnil tuli mulle idee Remmi Ipsoni noorkoerte võistlusele kirja panna. Mõtlesin, et kuna pole ammu kuulekusega tegelenud ega ka võistlemas käinud, siis võiks ju ikka juhust kasutada. Noh, tuleb välja, et kord aastas võistlemas käia on liiga vähe. Tegime enne võistlust paar harjutust platsi kõrval - väga kena. Ja kui platsile jõuame, siis ütlesid närvid üles ja toimus täielik shutdown. Remmi ei registreerinud enam käsklusi ära(eriti "kõrval" käsklust), nii et selle vigase algasendiga maadlesime pea igas harjutuses. Lisaks kõrvalkäigul ta lihtsalt kulges, alles lõpus hakkas päriselt kõrval käima ja kontakti hoidma. Paar miniviga oli veel, ent muidu kaotasime punkte vigaste asendite ja aegluse tõttu. Kokku saime 84 punkti ja 4. koha (7 osalejat). Ja kas hiljem platsi kõrval harjutades võttis ta ideaalseid kiireid asendeid? No muidugi :D Seega, ei jää meil muud üle, kui mõlemal oma närve karastama hakata, et me ka võistluspingele vastu peaks :)

Kommentaare ei ole: