neljapäev, 4. november 2010

Remmi, AG ja koerteaed

Oktoobri eelviimase nädala esmaspäeval läksime siis esmakordselt üle pooleteise aasta agility trenni. Ja... ma ei osanud enam mitte midagi :D Kõik juhtimisvõtted ja asjad olin ära unustanud, aga nagu selgus tolle nädala laupäevasel A-koera mitteametlikul ag võistlusel, siis pole vahet, mida kõike ma mõtlen(käevahetused jne), võistlustel ma neid rakendada nagunii eriti ei saa :D
Sirje arvas kohe, et Meistri rajad jäävad Remmile raskeks(aga Mudilasse ei saanud, sest me oleme ametlikult võistelnud) ja nii oligi. Esimene rada oli nii hägune, et ma isegi ei mäleta, mis vead meil tulid, kokku saime igatahes 10KP rajavigadest ja mingi ajaveakese ka. Aga väga tore, et saime seal tulemuse, sest 12st koerast sai sel rajal tulemuse 4 koera ja selle raja arvestuses oli Remmil paremuselt 2. tulemus. Ühesõnaga mille üle mul on väga hea meel on püsivus!!! Ta püsis stardis, päriselt ka!! :D See teeb kohe edaspidi raja alustamise palju lihtsamaks. Ja siis ta oli ülimalt kiire. Ma ei jõudnud peaaegu üldse plaanitud valssimisi jms teha. Mulle tundus, et ma olin ainuke, kes niimoodi elu eest lidus, et koeraga sammu pidada :D Aga ajavead tulid sellegipoolest. Poomil ja kiigel nt kulus suhteliselt palju aega, aga ma ei tahtnud, et ta kontaktpinnaga vea teeks, nii et ei kiirustanud teda liialt.
Teisel rajal oli päris palju lõkse meie jaoks, nii et ma röökisin seal nagu segane vahepeal, aga valede takistuste juurest ma ta ära sain! :) Aga kahjuks tuli 3 tõrget, nii et ikkagi disklahv ja koondtulemuses kohe kukkusime 8ndale kohale. Aga nii vähe trenni saanud koer ei peagi kohe igasuguste A1-A3 koertega suutma rinda pista :D Ja ilm oli nii ilus, et pärast otsustasin jala koju minna, vahepeal tegin veel pilte ja nautisime päikest.



Ja oi, kuidas ma armastan koeraaedu!! :) Ühel pühapäeval oli mul mingi 100 asja vaja ära teha, seega otsustasin Remmiga koerteaeda minna Stromka metsa asemel. Nii pime oli ka juba, et metsa nagunii poleks julenud :D Muidu võiks seal aias natuke igav olla, aga meie õnneks oli kõrvalaias naine oma mopsipoisiga ja kutid said koos ringi joosta. Mops arvas, et ta on vähemalt sama suur nagu Remmi ja nii nende mäng klappis üsna hästi. Pärast olid koerad küll sopast täiesti nõretavad(vihmasadu, maas püherdamine, läbi lompide jooksmine), aga rahul ja see ongi põhiline. Ja mis siis, et ma pärast mudamölakat tükk aega rätikuga pidin nühkima, et taastuks originaalvärvus.






Mõne päeva pärast kolime Tallinna külje alla Mõiku :) Koeraaedu küll pole, aga seal on tore kanal, mille ääres jalutada ja oma aed ka :)

Kommentaare ei ole: