Puhkajad

Veebruaris oli Remmil ja minul puhkus. Eraldi küll paraku. Remmi sai nautida Rapla suurt aeda ja täielikult lõõgastuda, kartmata, et mõni pisike inimtegelane talle otsa koperdab, nagu Tallinnas juhtuda võib :) Mina käisin aga Oslos. Paar muljet siis äkki ka:
minu reisikaaslaseks oli sõbranna Liis ja reisivahendiks lennuk. Liisul oli see esimene lennusõit, nii et reisi plaanides, lennujaamas ja ka lennukis oli ta pidevalt murelik :D Lend kestis alla pooleteise tunni ja enamiku sellest Liis siis värises ja kallistas eesolevat istet, pigistas käepidemeid jne :D
Rygge lennujaamas(60km Oslost) jäime ootama Oslo bussi. Sättisime end siis istuma ja ühel hetkel jooksis toolide alt mingi kummaline hiir/hamster. Ja jooksiski minema, võib-olla hakkas lennukile hilinema.
Ööbimiskohad otsisime me ühe Interneti lehekülje kaudu, kus head inimesed on nõus hullud välismaalased enda katuse alla võtma. Kes on uurinud Oslo hotellide hinda, saab kohe teada ühe põhjuse, miks me sellise variandi kasuks otsustasime. Lisaks on ikkagi nii tore tunda end ka välismaal koduselt ja kuulda kohalike arvamust mingitest kohtadest jne :)
Ühes ööbimiskohas oli eriti mugav. Tore ja sõbralik korteriomanik ise läks ööseks tööle ja meile jättis vaba korteri ning 7,5a bokser Gunda(hääldus: Günda). Tõepoolest nagu oma kodus juba :) Gunda küll on normaalne koer, mitte selline hull energiapärdik nagu Remmi :D Okei, tegelt Gunda oli juba natuke liiga laisk, jalutades pidi vahepeal ikka hoolega meelitama, et proua end edasi suvatseks liigutada.
Norrakate suhtumine koertesse tundus päris hea. Siis kui me jalutasime (koerata) ühe järve ääres, kus leidus nii jalutajaid, jooksjaid kui ka suusatajaid, olid kõik nähtud koerad (peale ühe, kes oli pika rihmaga suusataja küljes) lahtiselt. Ilmselgelt neil sellega siis probleeme ei ole, muidu vaevalt need koerad lahti oleks.
Oslo on aga mõnus, inimeste arvult mitte väga palju suurem kui Tallinn. Inimesi on igasuguseid- iga suurust, iga värvi, iga rahvust. Eestis sellist pilti ikka eriti ei näe.
Oslo pole küll see "õige Norra", aga väga tore koht külastamiseks sellegipoolest. Peab küll palju raha kaasa varuma, sest nt pakk piimagi maksab ligi 50 Eesti krooni. Fjorditripi peab veel eraldi ette võtma, aga ehk sattun kunagi Oslossegi. Sõbralikud inimesed ja ilusad kohakesed, nii et miks ka mitte.

Tagasitulles oleme paar korda agilitys veel käinud. Viimati oli Remmi eriti tubli. EI tea, kas talle mõjus see, et ta oli ainuke koer, kes meie grupist kohal oli või midagi muud, aga ta suutis seekord väga hästi keskenduda ja oli ülikiire. Mina olin muidugi lõpuks päris väsinud, sest olin ju ainuke kohalolija ja terve aja jooksin siis mina :D Tema tähelepanelikkus on vägagi paranenud. Treener on mulle õpetanud igasugu häid võtteid, millega võidame kiiruses ja mis panevad koera tähele panema. Viimati tegime ka slaalomit lõpetuseks ja see tuli ülihästi välja. Tegin mingi 6 korda vist ja ainult ühe korra ta jooksis esimesest pulgast mööda. Ja rohkem ei teinudki- kui koer teeb kõike hästi, siis ära tüüdata ju ei taha :D Kuna me praegu väga pikkasid radu ei tee, siis ma ei tea, kas me terve rajaga ka nii kenasti hakkama saaksime, aga mul tuleb juba vaikselt mõte, et võiks taas võistlusele minna.

Üks pilt külmavaresest ka

Õpime tooma (2. etapp)

Vahepeal oleme tegelenud toomise kinnistamisega. Toomise mõttest saab ta nüüd suurepäraselt aru, st. et ta peab eseme(praegu alles väike köismänguasi, selline keskelt nöör ja äärtes sõlmed) tooma minule lähedale. Samas peab see mänguasi olema kindlasti talle huvitavaks tehtud, sest kui ei ole, siis ta võib joosta küll selle juurde, aga ta ei haaragi seda, vaid tuleb lihtsalt tagasi.

Paar päeva tagasi hakkasin harjutama teist asja- andsin talle mänguasja hoida, läksin paar sammu eemale ja kutsusin siia. See mõjus väga hästi selles mõttes, et enamikul kordadest ta ei pillanud siis mänguasja, vaid istus hästi lähedale ja vahtis otsa :) Mõningal määral on probleemiks veel närimine, aga seda üritaks ma vältida siis, kui ma lõpuks hantli kasutusele võtan. Loodetavasti saab sellest lahti.

Ja täna, pärast mõningat proovimist, hakkas ta tooma mänguasja ilma maha pillamata. Ehk siis tuligi sellega minu ette istuma. Praegu ma andsin koheselt "anna" käskluse, et tal ei tuleks mõtetki seda maha visata. Aga ma olen nii õnnelik!! Kui selle veel ka selgemaks saame, siis saab juba hakata detailidele keskenduma(et tooks ka siis, kui ma eelnevalt temaga mänginud ei ole jms) Korra ma proovisin nii, et jätan Remmi kõrvale istuma, viskan mänguasja ja saadan Remmi tooma, aga ta hoopis lamas selle juurde :D Ehk siis ta kõrvad tegid "TOO" käsklusest "KOHT" käskluse :D

Ja üldse teeb ta kõike nii entusiastlikult. Kui ma toomise vahepeal teisi harjutusi tegin, siis ta tegi kohe kõike nii ilusasti. Näiteks varem Remmi ei istunud liikumise pealt eriti meelsasti(kui me veel trennis käisime, siis pidime sellega päris palju jamama), aga nüüd tegi ta seda väga kenasti. Lisaks lamab ja seisab ta ka liikumiselt ilusasti, aga need polegi nii väga probleemiks olnud. Tuleks vist veel öelda seda, et ma olen nüüd teinud seda kõike rihmata ja polegi olnud mingit mõjutust rihma kaudu vaja.

Kõrvalkäigu ja kõrval asendiga tegeleme ka. Ta on selline, kes löntsib kõrval ja pea ei ole isegi mitte normaalses asendis, vaid madalal. Nüüd oleme siis alustanud nullist, st. hoian vasakus käes maiuseid ja lasen tal neid peost vahepeal mugida. Vahepeal ta hakkab küll keksima, aga täna läks juba päris kenasti see, sain päris tükk aega maiust käest andmata kõndida, ilma et ta huvi oleks kaotanud :) Kõrvalasendiga avastasin sellise asja, et mu enda käed peavad täiesti kõrval rippuma, et ta ilusti tuleks, sest kui vasak käsi on natukenegi eespool, siis Remmi istub viltu, et seda vaadata. Aga nüüd ma olen viltuse asendi korral lasknud tal uuesti proovida ja küllap me sellegi selgeks teeme.

Ühesõnaga nii tubli loom mul! :) Sellised hilised õitsejad oleme :D:D

Õpime tooma (1. etapp)

Mul on täna kohe nii hea meel, et pean eraldi blogima.
Esiteks oli eilne agilitytrenn täiesti erakordselt hea. Peale meie oli kohal ainult üks koer ja kuigi Remmi vahepeal tema juurde tahtis minna, tuli ta koheselt tagasi. Rajad olid lahedad, sest me õppisime üht uut liigutust, et koer ümber takistuse hästi tihedalt pööraks ja Remmil tuli see ülihästi (mina vahepeal susasin küll veits :D) Ühesõnaga Remmi oli nii õnnelik ja lõbus seekord, et kohe lust vaadata. Ja kui lõpuks koer saab erinevad märguanded ja võtted selgeks, siis on juba nii, et sassiminekus tuleb süüdistada seda kahejalgset :D:D

Toomisega on aga selline lugu, et meil mitte miski ju ei toiminud, olen korduvalt üritanud erinevat moodi seda selgeks teha, aga tal on see mänguasja endale jätmine nii väga sisse juurdunud. Täna läksin siis kindla meele, kahe mänguasja, maiusekoti ja koeraga õue ja mõni aeg hiljem oli point selge. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas ja miks just nüüd siis, sest samamoodi olen ma varemgi proovinud :D Ühesõnaga viskasin ühe mänguasja- siis ta jooksis selle juurde, mängis ja nätsutas ja ma siis kutsusin teda. Alguses ta ei tahtnud üldse tulla, paar korda tuli siis ilma mänguasjata jne aga millalgi ta tuli koos mänguasjaga(pillas selle vahetult enne mind maha) ja sai palju kiita. Järjest liiga palju ei julgenud teha, aga kuna see oli mu meelest nii lahe, siis läksin õhtul ühte suurde parklasse uuesti proovima ja seal ta tegi juba palju paremini. Jookseb hästi entusiastlikult mänguasja juurde ja enam ei jää sellega koha peale mängima, vaid tuleb koheselt sama entusiastikult tagasi :) Eks harjutame seda mõnda aega ja siis hakkame juba päris kätte toomist selgeks tegema. See on küll alles täiesti algus, aga kui keegi on veel toomisega hästi palju jännanud, siis oskab ehk mu rõõmust aru saada :D

Kingitus ja muud jutud

Mul on alati olnud nii, et parimad ideed ja geniaalsemad mõtted tulevad unes või poolunes. Näiteks varem kirjutasin ma mingeid jutukesi nende ideede järgi, mis ma unes sain. Ma tean, et mul on nüüdki häid ideid olnud, aga ma unustan need peaaegu kohe pärast ärkamist :D Igatahes paari kuu eest sain ma unes teada, mis mu tuleviku koera nimi peaks olema. Ma seda avaldama ei hakka, aga ütleks nii palju, et see on kindlasti isase koera nimi, aga jälle isast koera pole mul plaaniski.
Ja muide, minu unes oli tegu vist isase kollase labradoriga(võib-olla oli kuldne hoopis, päris kindlalt ei mäleta), aga paraku ma vist nii hull oma unedega veel pole, et nüüd peakski võtma isase labra ja talle kindlasti selle nime panema :P

Paar nädalat tagasi oli meil päris lõbus agilitysse minna, sest ma arvasin, et auto on endiselt sõidukõlbmatu(pärast muidugi selgus, et oleks saanud küll sellega minna) ja seega läksin bussi+trammi+jalgadega. Bussis tuli õigepea meie kõrvale istuma mingi inimene. Ma imestasin, et mis põhjusel Remmi teda põrnitseb, endal silmad nii punnis, nagu midagi väga huvitavat oleks silmapiiril. No hetk hiljem sain aru, et muidugi äärmiselt huvipakkuv inimene, kui tal saiake käes on :) Ja ma-olen-nii-näljane pidi ju ometi katsetama, kas tema kutsikasilmad mõjuvad... (ei mõjunud)
Lõpuks Telliskivi peatuses trammist maha tulles seadsime sammud agilityhalli poole. Teel kohtasime veel ühte meest, kes andis teada, kui hea meel tal on, et mõnel inimesel on koer ja seejärel meid natuke jälitama hakkas, aga kui ma juba halli poole ära pöörasin, siis ta läks mingi aja pärast õnneks edasi :D

Kui muidu ma Jõuludele ei jõudnud mõelda, siis Remmi kink oli juba ammu mõeldud. Otsustasin, et peab miskise ilusa kaelarihma talle saama ja et see võimalikult eriline oleks, otsustasin selle ise kaunistada. Mõeldud-tehtud ja tulemus siin:




Nüüd pesitseme mõnda aega Raplas. Eile oli päris huvitav. Ühel hetkel hakkab Remmi jubedasti vinguma ja õue tahtma, lasen ta siis õue ja seal(aias) ootab meid üks naabrikoer, kes varemgi aegajalt käinud on ja nüüd üle poole aasta jälle näha oli. Kõigepealt siis koerad mängisid aias, siis tuli see teine meiega jalutama kaasa, veel trügis ta koridori ja tuppa minnes jäi õue haukuma. Ja ta jälitas ikka täieliku takjana ehk täiesti liibunult Remmi küljel ja vahepeal tahtis selga ka hüpata. Ju ta arvas, et Remmi talle sobilik peika on. Remmi küll selle teise koera omasooiharust ei jaganud :D:D

Aga üks talvepildike veel:

Kuulekusvõistlus 11.12

Täna lõpetasime enda kuulekuse võistlusaasta A-Koera mitteametlikul võistlusel ja nagu ikka, edasijõudnute klassis. Kokku oli meie klassis 3 koera(see kuidagi eriti ebapopulaarne võistlusklass :D)

Siin siis punktid ja kohtuniku märkused.
1. Raporteerimine + hambad - 10/10
2. Kõnd rihmaga - 17/20 (kontakt puudub, hoiab kohta (?), pöörded võiks olla tihedamad, rihmast mõjutused)
3. Istuma jäämine - 9/10 (istub viltu)
4. Lamama jäämine + juurdetulek - 13/15 (Ei tule ette, asend veidi viltu, tulla võiks kiiremini)
5. Tõke - 9/10 (puhas hüpe, rihmatõmme)
6. Kohale saatmine - 14/15 (algasendil probleem, ees veidi viltu, kiire kohaleminek)
7. Lamamine 1 minut - 9/10 (üks lisakäsk kõrvale tulekuks)
8. Üldmulje - 9/10 (algasendiga probleem, võiks olla rõõmsam)

Kokku: 90p, hinne "väga hea", koht I :)

Püsivad probleemid on algasendi võtmisel(kas tuleb aeglaselt või viltu) ja kontaktipuudus kõrvalkõnnil, kuigi see niigi hulk maad paranenud, üllatav(harvaesinev) viga oli juurdetulekul kohe kõrvale minemine. Ei oskagi kohe rohkem miskit kommenteerida, kokkuvõttes jäin kindlasti rahule. Ta suudaks küll veel parematki, aga niigi on toimunud suur areng ja enda iseloomu kohta on ta väga tubli. Ega kuulekus ausalt öelda ta lemmikala ei ole (sellega kaotamegi üldmuljes.. kuts võiks rõõmsam olla :D), aga ta siiski teeb ja areneb.


Remmi 2010. kuulekuse ja match show-de auhinnad on sel pildil, puudu ainult tänane ilus karikas:

13.11 KK võistlus

Laupäeval toimus taas A-Koera korraldatud mitteametlik KK võistlus. Ega palju polegi rääkida, Remmi oli täitsa tubli. Mis minule eriti meeldis oli see, et kõrvalkäigul ei pidanud ma vist kordagi mõjutust(rihmatõmme vms) kasutama, st. ta ei läinud kuskile eemale kondama. Teiseks see, et ta siiakutsumisel(lamamajäämisel+toomisel) tuli ta ilusti ette, mitte kohe kõrvale, nagu ta eelmistel päevadel trenni tehes teha tahtis :D
Kõrvalkäigul kaotasime siiski 3 punkti, aga selle põhjustas hoopis see, et ma oma tobeda peaga unustasin mõnes kohas (piisavalt selgelt) käsklusi öelda. Veel toodi miinuspoolelt välja see, et ta istub viltu(sellega tegelemegi praegu) ja püsilamamisel ei jõudnud esimese korraga käsk kohale, seega 1 lisakäsk :P
Eraldi tõi kohtunik välja, et kohalesaatmine oli väga hea.
Ühesõnaga kokkuvõttes saime 96 punkti, seega hinde võrratu ja see tagas meile edasijõudnute klassi esikoha. Paraku oli konkurentsis veel vaid 1 koer, kuid tema sai ikka üle 10 punkti vähem, seega põhjust uhke olla on meil kindlasti :)
Õudselt tahaks varsti järgmisesse(võistlejad e. KK1 tase) klassi proovima minna, aga meie toomine on ikka täitsa 0 :( Suurepärased toomise õpetamise meetodid siia oodatud!!! :D

Remmi, AG ja koerteaed

Oktoobri eelviimase nädala esmaspäeval läksime siis esmakordselt üle pooleteise aasta agility trenni. Ja... ma ei osanud enam mitte midagi :D Kõik juhtimisvõtted ja asjad olin ära unustanud, aga nagu selgus tolle nädala laupäevasel A-koera mitteametlikul ag võistlusel, siis pole vahet, mida kõike ma mõtlen(käevahetused jne), võistlustel ma neid rakendada nagunii eriti ei saa :D
Sirje arvas kohe, et Meistri rajad jäävad Remmile raskeks(aga Mudilasse ei saanud, sest me oleme ametlikult võistelnud) ja nii oligi. Esimene rada oli nii hägune, et ma isegi ei mäleta, mis vead meil tulid, kokku saime igatahes 10KP rajavigadest ja mingi ajaveakese ka. Aga väga tore, et saime seal tulemuse, sest 12st koerast sai sel rajal tulemuse 4 koera ja selle raja arvestuses oli Remmil paremuselt 2. tulemus. Ühesõnaga mille üle mul on väga hea meel on püsivus!!! Ta püsis stardis, päriselt ka!! :D See teeb kohe edaspidi raja alustamise palju lihtsamaks. Ja siis ta oli ülimalt kiire. Ma ei jõudnud peaaegu üldse plaanitud valssimisi jms teha. Mulle tundus, et ma olin ainuke, kes niimoodi elu eest lidus, et koeraga sammu pidada :D Aga ajavead tulid sellegipoolest. Poomil ja kiigel nt kulus suhteliselt palju aega, aga ma ei tahtnud, et ta kontaktpinnaga vea teeks, nii et ei kiirustanud teda liialt.
Teisel rajal oli päris palju lõkse meie jaoks, nii et ma röökisin seal nagu segane vahepeal, aga valede takistuste juurest ma ta ära sain! :) Aga kahjuks tuli 3 tõrget, nii et ikkagi disklahv ja koondtulemuses kohe kukkusime 8ndale kohale. Aga nii vähe trenni saanud koer ei peagi kohe igasuguste A1-A3 koertega suutma rinda pista :D Ja ilm oli nii ilus, et pärast otsustasin jala koju minna, vahepeal tegin veel pilte ja nautisime päikest.



Ja oi, kuidas ma armastan koeraaedu!! :) Ühel pühapäeval oli mul mingi 100 asja vaja ära teha, seega otsustasin Remmiga koerteaeda minna Stromka metsa asemel. Nii pime oli ka juba, et metsa nagunii poleks julenud :D Muidu võiks seal aias natuke igav olla, aga meie õnneks oli kõrvalaias naine oma mopsipoisiga ja kutid said koos ringi joosta. Mops arvas, et ta on vähemalt sama suur nagu Remmi ja nii nende mäng klappis üsna hästi. Pärast olid koerad küll sopast täiesti nõretavad(vihmasadu, maas püherdamine, läbi lompide jooksmine), aga rahul ja see ongi põhiline. Ja mis siis, et ma pärast mudamölakat tükk aega rätikuga pidin nühkima, et taastuks originaalvärvus.






Mõne päeva pärast kolime Tallinna külje alla Mõiku :) Koeraaedu küll pole, aga seal on tore kanal, mille ääres jalutada ja oma aed ka :)